Mõnikord täitub pikaajaline unistus kuidagi liiga lihtsalt ja igapäevaselt. Nagu tol maipäeval, kui mulle helistati Peugeot’ esindusest ja pakuti võimalust minna vaatama Le Mans’i 24 tunni võidusõitu. Või veel! Loomulikult tahan ma näha maailma suurimat võidusõitu! (Tiitli üle võib küll vaielda, sest Ameerika mandril loetakse suurimaks Indianapolise 500 miili võistlust.)
Nii jõuamegi võistluseelsel reedel koos Olaf Suuderiga Kanal 2st Le Mans’i. Ja saame kohe imestada. Kuidas küll prantslased suudavad korraldada French Openit, Tour de France’i või Le Mans’i? Transport ei toimi,võtmepositsioonidel inimesed ei valda ühtki keelt peale prantsuse, ustel puuduvad sildid... Ent tõelised huvilised ütlevad endale c’est la vie! ja murravad kõigist raskustest läbi. Saame meiegi endale lõpuks selga kollased meediavestid, mis lubavad pääsu enam-vähem kõikjale. Ka boksiteele. Ka võistluse ajal!

Taanlased teevad ilma
Le Mans pole pelgalt võidusõit. Õhkkond meenutab pigem rokkfestivali oma. On oma lava (võistlusrada), on lavatagune (boksiala ehk village), on publikule mõeldud tribüünid ja seisualad. Mudaseks sõidetud parklad on autodest pungil, nende kõrval laiuvad terved telklinnakud ja haagiselamute rajoonid. Publik lehvitab lippe, turvamehed valvavad läbipääse ning laval esinevad staarid ja statistid. Ainult et lava on 13 kilomeetrit pikk ja asfaldist ning esinejad ei paista autodest õieti väljagi.

Le Mans’i ööpäevasõit toimus tänavu juba 75. korda ning see võistlus iseloomustab Prantsusmaad sama hästi kui Eiffeli torn, pikk sai või Citroëni “inetu pardipoeg”. Prantslased moodustasid enamiku publikust ja võiduvõimelise Peugeot’ tehasetiimi osalemine oli kindlasti tugevaks magnetiks.

Ent silma hakkasid peamiselt kolm muud rahvust. Kõige enam taanlased. Neid oli raja veerde saabunud vaata et sadakond bussitäit, lisaks veel väiksematel sõidukitel. Dannebrogid lehvisid kõikvõimalikes kohtades. Taani turismifirmad olid püsti pannud mitu suurt telklaagrit. ­Korralikult võrkaiaga piiratud ja turvameeste valvatud laagrid sisaldasid ka oma söögi-, joogi-, pesu- ja pissiasutusi. Palverännaku peapõhjuseks oli Tom ­Kristensen, kes püüdis oma kaheksandat Le Mans’i absoluutvõitu.

Teine suurem leer oli britid. Nende kohaloleku põhiliseks märgiks olid eksootilised sportautod.
Mulle jääb arvatavasti igaveseks meelde laupäeva hommikul parklas avanenud pilt. Mülkaks muutunud murul seisvate sadade autode vahel otsib omale kohta briti numbriga Bugatti Veyron. Mudas! Bugatti Veyron! Auto, mis maksab kakskümmend miljonit krooni ja mille mootoril on tuhat hobujõudu. Brittide põhiline poolehoiuobjekt näis olevat Aston Martin, mille kuus autot püüdsid GT1-klassi esikohta.

Veel hakkasid silma hollandlased. Nende tavapärane oranž riietus ja muu atribuutika ei saagi märkamatuks jääda. Ilmselt oli hollandlasi siiski vähem kui taanlasi või britte, sest ühtegi nende laagrit ma ei märganud. Pöialt pidasid nad absoluutvõidu pärast võistlevale Racing For Hollandi autole ning kahele GT2-Spykerile.

Ette rutates olgu öeldud, et rõõmu said tunda vaid britid. Kõik kuus Astonit jõudsid finišisse, auto numbriga 009 pälvis klassivõidu ja üldarvestuse viienda koha. Seevastu katkestasid mõlemad Spykerid ning Racing For Holland lõpetas alles 25. kohal. Taanlastel l& auml;ks veel halvemini – finišisse ei jõudnud ei Kristenseni ega ka GT1-klassi favoriidi Jan Magnusseni masin.

Mis seis? Kes juhib?
Le Mans’i võidusõitu on raske jälgida, eriti pimedas. Rada on pikk ja autod mööduvad harva. Boksipeatused ja kiiruste erinevused muudavad järjestusest arusaamise praktiliselt võimatuks. Abi annavad raja äärde seatud ekraanid ning prantsus- ja ingliskeelne raadio. Kes võistlust vaatama tahab minna, peaks järgima võistlejatega sama põhimõtet – esimene kord on õppimiseks.

Sõidu jälgimine peatribüünilt on elamus omaette. Stardisirge mõlemat külge piiravad tribüünid muudavad selle kitsaks kanjoniks ning võimendavad mootorimüra taluvuse piirini. Kõige hullemini möirgavad ameerika autod – Corvette’id, Saleenid ja Panozid. Seevastu Peugeot’ või Audi diisli möödumist saadab vaid vaikne surin.

Eriti efektne on võistlus laupäeva õhtul pimeduse saabudes. Tribüünid tühjenevad, elu kandub stardisirge ümbruse lõbustuskohtadesse. Õlu voolab jõgedena, karussellid keerlevad, sadades müügiputkades liiguvad käest kätte hiiglaslikud rahavood. Huvilised võivad panna julguse proovile bungee-hüppe moodi kaadervärgil või katsuda sõbraga jõudu hobikardirajal.

Pühapäeva hommik näeb välja nagu pulma kolmas päev. Kõikjal vedeleb tühje pudeleid ja topse, siin-seal magab peatäit välja väsinud spordihuviline. Telkidest vaatavad välja paistes silmadega näod, mõni peseb hambaid, mõni üritab kadumaläinud jalatseid leida. Kõige kurvem pilt avaneb taanlaste laagris, sest Kristenseni auto tegi varahommikul avarii. Masendunud kaasmaalased pakivad asju, vaatamata kargele hommikutuulele on ­dannebrogid lohutult lontis. Boksides pole pilt suurt parem. Kurnatud mehaanikuid magab, kus juhtub ja kuidas juhtub. Boksialal pestakse velgesid ja tõstetakse kaste autodesse – ligi pooltele tiimidele on võistlus juba läbi.

Ahjaa, võistlus... Diislite duellis absoluutvõidu peale pani Peugeot Audi täie raha eest pingutama (kolmest Audist kaks katkestasid), ent sel korral veel vastu ei saanud. Puudu jäi nii kiirusest kui ka töökindlusest. Ent auto on paljulubav ja ­Peugeot’ staarpiloot, F1-eksmaailmameister Jacques Villeneuve tahab aasta pärast juunis jälle kohal olla.