Xi, Hiina “viienda põlvkonna” liider, kuulub meeste hulka, keda Hiinas kutsutakse “printsideks”. Tema isa Xi Zhongxun oli üks revolutsiooni juhtivaid kindraleid, kommunistliku partisaniliikumise rajajaid ning hilisem asepeaminister.

Mao Zedongi kultuurirevolutsiooni ajal aga sattusid vanad võitluskaaslased sagedasti ise süsteemi hammasrataste vahele. Ka Xi isa arreteeriti ning noor, eksklusiivses tippametnike linnakus kasvanud Xi elas aastaid Shaanxi provintsi kolkakülas.

Edukas parteitöö rohujuuretasandil sillutas talles siiski tee tagasi Pekingisse ja Hiina kõige prestiižikamasse, Tsinghua ülikooli. Xi perekonna rehabiliteeris Deng Xiaoping oma isikliku sekkumisega. Sealt edasi algas Xi karjäär parteihierarhias ning mitme provintsi edukas ja reformimeelne juhtimine.

Kirsiks tordile, mis avas Xi jaoks uksed Pekingi võimukoridoridesse, oli 2007. aastal Shanghai parteijuhi koha saamine. Xi edukas parteikarjäär kannatas välja isegi lahutuse oma esimesest naisest 1980ndate alguses – Hiina poliitilises hierarhias sellistele asjadele toona lahkelt ei vaadatud.

Üks minu tuttav diplomaat on väliskülalisena osalenud Hiina Rahvuskongressi (parlamendi) istungil. Ta kirjeldas, kuidas tohutus saalis, kus istub koos ligi 3000 rahvasaadikut, kõnet kuulatakse. Saalis valitseb haudvaikus, saadikutele on jagatud kõne koopia, mida üks riigijuhtidest samal ajal paberilt maha loeb.

Haudvaikus asendub kõrvulukustava sahinaga, kui kõigil korraga lehte tuleb pöörata. Lehepööramiste vahele jääv vaikus ei tähenda aga sugugi, et end võimalikult paremini positsioneerida üritavad varjatud poliitilised klannid omavahel piike ei murraks.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist