Maailmapoliitik Fidel

Kuuba liider ei taha võimu perekonna käest ära anda, kuid on valmis tunnistama oma vigu.

Praegu jääb üle vaid aimata, kuidas näinuks eeloleval pühapäeval välja Fidel Castro 80. sünnipäev. Viis aastat tagasi olid kuubalaste ja muu maailma pilgud pööratud Venezuela rahvuspargile Canaima, kuhu Fidel läks sünnipäeva pidama president Hugo Chavezi kutsel. Sel aastal said samad mehed viimati kokku 25. juulil Cordobas (Argentina) ehk siis kuus päeva enne Fideli operatsiooni.

Praeguse seisuga võib seda kohtumist pidada igati sümboolseks, sest esiteks viibis Fidel oma vahest kuulsaima võitluskaaslase Che Guevara lapsepõlvemaal ja teiseks nägi-kuulis kogu maailm, kuidas 52aastane Chavez küsis Fidelilt: "Miks sa mind niimoodi vaatad?" Ja too vastas: "Tunnen sind kuulates end õpilasena."

Vanal mehel oli põhjust muheleda, sest Cordobas oli koos kaheksa presidenti, kellest üks, 46aastane Boliivia indiaanlane Evo Morales, kutsub Castrot koguni oma vanaisaks. Teadagi, et ideeliseks vanaisaks. Need kaheksa olid aga kokku tulnud selleks, et märkida Venezuela ehk siis Lõuna-Ameerika 3. majandusriigi liitumist Mercosuriga ehk Lõuna Ühisturuga. Viimase moodustavad Brasiilia (1. majandusriik), Argentina (2. majandusriik), Paraguay ja Uruguay, assotsieerunud liikmed on Tšiili ja Boliivia. Nagu teada, pole neist vasakpoolse maiguga hetkel vaid Paraguay ja Uruguay presidendid.

Kokkutuleku naelaks sai Venezuela lubadus ehitada gaasitoru põhjast lõunasse varustamaks ülejäänuid järgmised 30 aastat oma gaasiga. Kohtumine oli selgelt USA-vastane. Pealegi ei jäetud meenutamata Bill Clintoni 12 aastat tagasi Miamis antud lubadust luua aastaks 2005 kogu Ladina-Ameeerikat hõlmav vabakaubandus-tsoon - mida pole, seda pole. Küll aga pani Venezuela Mercosuri heaks kiitma oma sotsiaalset programmi ja Fidel lubas lõunaameeriklastele õpetada, kuidas likvideerida kolme aastaga kirjaoskamatus.

Kahtlemata tegi Castrole heameelt ka kolm tundi kestnud ühisesinemine Chaveziga 40 000-lisele massile - Lõuna-Ameerika kuulas kahte kuldsuust comandante't vaimustunult. Nii võibki Cordobas toimunut pidada sümboolseks sünnipäevakingiks Fidelile - lähevad edasi nii tema elu mõtteks olnud Ladina-Ameerika ühendamine kui ka vaeste olukorra parandamine.

Fidel Castrole ennustati kuulsust juba koolipõlves ning ta ka oli hea õpilane, sportlane, seltskonnahing ja neidude lemmik. Kahtlemata on ta isiksus, kellega silmitsi jäädes toimub midagi erakordset - Fidel on korduvalt pääsenud eluga vaid seetõttu, et tapja on jätnud päästikule vajutamata või mürgi anumasse lisamata! Rikka maaomaniku ja teenija ehk (traditsioonilise) abinaise laps Fidel sai oma tänase nime Fidel Alejandro Castro (isalt) Ruz (emalt) 15aastaselt, kui vanemad lõpuks abiellusid. Sealjuures võttis ta teise eesnime ise ... vaimustatuna Makedoonia Aleksandrist.

Konflikti USAga ennustas saareriigile juba selle esimene vaimne juht - Jose Marti (1853-95), kelle hiidkuju kõrgub Havanna keskväljakul. Kuuba ümber on teisigi saari, ent ameeriklastele meeldis vaid Kuuba, millelt kohe napsati endale täna eriti kurikuulus Guantanamo baas. Kaotus, millega kuubalased pole kunagi leppinud.

1950ndatel sai Kuuba peahimustajaks USA maffia, sest pidi sündima ka "Las Vegas veel" (kavas oli isegi saar kanaliga kaheks jagada, et oleks huvitavam purjetada). Just sellele kavale ja USA poolehoidjate valitsemisele tegi lõpu Castro juhitud rahvarevolutsioon, mille järg sõltus rohkem USA ladviku kui revolutsionäär ide käitumisest. Fakt on see, et aprillis 1959 istus nooruke Kuuba peaminister esindusdelegatsiooni juhina 12 päeva New Yorgis, ent Valge Maja ei teinud temast väljagi. Vastupidi - peagi tehti kõike, mis pähe kargas, et Castrost lahti saada. Castrol olid aga esimesed käigud - üüride ja hindade alandamine, maa- ja tervishoiureform, kirjaoskamatuse likvideerimine - hästi välja tulnud ja ta soovis jätkata.

Paraku polnud Washington tajunud muutust jõudude vahekorras rahvusvahelisel areenil, mis lubas NSV Liidul asuda tegutsema ka USA enda nina all, kui selleks leidub sobiv režiim. Peagi olid Hruštšovil ja Castrol kaubad koos.Täna on Kuuba sotsialismi vaesus sama silmatorkav kui selle positiivsed saavutused. Viimaste hulka kuuluvad tervishoiu- ja haridussüsteem, sport ja geneetika, kus antakse silmad ette kogu muule Ladina-Ameerikale. Režiimi pikaajalisusest rääkides on lihtne lisada, et Hiina sotsialism on veelgi vanem (ka Kuubal on täna tegu turumajandusliku sotsialismiga), kuid päristõde on mujal. Seda tuleb otsida nii juba mainitud positiivses reakodanikule olulistes valdkondades kui ka kogu ühiskonna pidevas mobiliseerituses põhjast ähvardava Koljati vastu.

Arusaadavalt ei mahtunud ameeriklastele pähe, et midagi risti vastu nende tahtmist minevat võib sündida nende nina all, ent igapäevased ja jäärapäised katsed olukorda muuta tõid kaasa selle, et enamik kuubalasi on USA kui neile liiga tegeva suurriigi ja võimusümboli vastu. Mis veelgi tõsisem - nad on harjunud ameeriklastele sõnadega pasunasse andma (et seda tagasid venelaste raketid ja rahvusvahelised kokkulepped, läks vaimustunud massile ruttu kaduma.) Boliiviasse läinud Che küll hukkus, ent näiteks Angolasse ja Etioopiasse saadetud Kuuba väed sõdisid hästi, mistõttu on isegi raske öelda, kuhu Castro on jätnud sügavama jälje - Aafrikasse või Ladina-Ameeerikasse. Peamine - mass teab, et Kuuba on mujal maailmas midagi korda saatnud ja teinud seda Fideli juhtimisel.

Revolutsiooni esimestest päevadest peale läks ju nii, et USA tegi midagi ja kohe võeti rahvas väljakule kokku ning Fidel selgitas toimunut üksipulgi. Selgitas tundide kaupa ning selgitab ja "selgitab" tänagi (viimati enne väljalendu Cordobasse). Selgitab, munder seljas, sest ta on comandante en jefe. (Muide, see tiitel on leid Fideli enda jaoks ja tähendab ülemmajorit ülemjuhataja tähenduses - algul oli ülestõusnute armees kokkulepe, et majorist (= comandante) kõrgemat aukraadi ei tule, siis aga otsustati Fidel teistest kõrgemaks teha ja ülemjuhataja varjus ilmusid taas välja kolonelid ja kindralid. Riigi- ja parteijuhina laseb Castro end tituleerida doktor Fidel Castro Ruziks. Jaanuaris 1959 andis Fidel lubaduse, et enne ei aeta habemeid maha, kui revolutsioon (hiljem pandi selle ette sõna sotsiaalne) on võitnud. Tänaseks pole Fidel habet maha ajanud. Kõik käib nii, nagu on aastakümneid käinud, sümbolid töötavad ja harjumuse jõud on suur.

Rahva toetust mainides oli jutt mõistagi saarele jäänud kuubalastest, sest suurem osa aktiivsetest rahulolematutest on sealt lahkunud. Umbes 250 000 läks sealt aastail 1959-61, teist sama palju pärast 1980. aastat, mil lubati lahkuda. Mõnituste saatel. Sestap jagub tänagi nii loa küsijaid kui ka salaja lahkujaid. Fideli ja režiimi tugevate külgede hulka kuulub oma vigade avalik tunnistamine. 1969 keelati näiteks jõulude pidamine, 1998 oli Fidel ise see, kes kuulutas jõulud taas riigipühaks. Pool aastat enne seda oli saareriiki külastanud paavst Johannes Paulus II, kelle teisigi soovitusi Fidel usinalt täitis. Mullu käis end ateistiks pidav Fidel ka paavsti mälestusmissal ehk esimest korda 50 aasta jooksul katedraalis.

Mis puutub repressioonidesse, siis ei maksa Euroopas unustada, et Ladina-Ameerika poliitika on traditsiooniliselt vägivaldne. Batista diktatuur, mille Castro kukutas, tähendas Kuubale 20 000 tapetut. Revolutsiooni karistava käe ohvrite arvuks antakse 600. Umbes sama on parem- ja vasakpoolsete terroriohvrite suhe teisteski Ladina-Ameerika riikides, kui meenutada kindralite režiime Brasiilias, Argentinas, Tšiilis, Kesk-Ameerikas...

Režiimi perspektiividest rääkides tasub teada, et võimu üleminek teda alati varjuna saatnud vend Raulile ei tähenda perekonna valitsemist - Fideli isiklik elu (2 naist ja neilt 6 last pluss muud naised...) on alati olnud saladus. Samas - vanem poeg, Nõukogude Liidus õppinud Fidelito, võeti avaliku häbistamise saatel kõrgelt kohalt maha ja on areenilt kadunud. Pärast NSVL lagunemist võis täheldada, et Castro ümbritses end taas vana kaardiväega. Viimane tõsisem verevahetus toimus 1998. aastal - partei ladvik uuenes täpselt poole võrra. Kolm aastat hiljem varises Castro esinedes esimest korda kokku ja hakati rääkima tema tervise halvenemisest. Tema võimalik järglane istub tõenäoliselt 24-liikmelises Poliitbüroos, kus koos vendade Castrotega on seitse kindralit.

Arst: Castro elab 140aastaseks

Kuuba juht Fidel Castro on hea tervise juures ja elab 140aastaseks, kinnitas tema arstide meeskonda juhtiv Eugenio Selman-Housein selle aasta mais. Ta eitas USA Luure Keskagentuuri (CIA) väiteid, et Kuuba kauaaegsel liidril on Parkinsoni tõbi. "Iga päev mõtlevad nad (ameeriklased) välja uue haiguse," ütles Selman-Housein. "Castro elab 140aastaseks." Fidel Castro, kes lõpetas sigarite suitsetamise 1986, on juhtinud Kuubat alates 1959. aastast.