"Ma olin autojuht ja me käisime koos pätte taga ajamas."

Kalju kirjeldab, kui libedad olid vahel teed ja kui kiiresti tuli sõita. Ja kuidas pinget oli omajagu ja et võibolla on see jätnud tervisele oma jäljed.

"Aga Pikaro oli kindel mees. Ta ütles pätile: (Kalju kehastub Pikaroks) "Ise te mulle pihku jäite, istuge nüüd aga heaga autosse!""

Kalju naerune nägu on veelgi naerusem.

Kalju: "Kui Pikarot näete, tervitage, ütelge, et käisite selle lolli poisi juures."

Kolm korrust, sihvakas torn, sambad, tuulelipp kõrgel tormis - nagu oleks lõunamaa loom lumiste metsade vahele ära eksinud või lendaks papagoi ringi põhjamaa laanes.

Postkasti juurest keerame auto tuisanud taluteele ja leiame end vanal taluõuel.

Kalju Hagelberg, juuksetutt mütsi alt väljas, naerune nägu ees, tõmbab uksel seistes jopehõlmu koomale.

"No tulge siis vaadake, kui te juba tulite!"

Juba vudib Kalju kiirel sammul üle lume õue. Kaljul on kõva selge hääl.

Paarkümmend aastat tagasi oli Kalju endale auto ostnud ja sellele oli varjualust tarvis. Kalju ehitas garaaži ja siis sähvatas, et teeks teise korruse veel. Tegi teise korruse ka ja siis sähvatas, et teeks veel kolmanda ka. Ja tegi kolmanda korruse ja lõpuks torni ja nii see jupphaaval läks.

Kalju: "Ei olnud ei plaani ega loodi ega mitte midagi!"

Külarahvas ütleb Kalju kätetöö kohta kirik, Kalju ise ütleb raatus. Ja Kalju kadunud isa, kes ehituse alguse ära nägi, ütles Kalju tegemisi vaadates: "Poiss ehitab jälle oma osmikut!"

Raekoja esimesel korrusel on saun, ühele-kahele paras, võtab sada kraadi sisse.
Kõrval on köögiruumid, aga pliiti ega potte ega panne veel näha ei ole. Teisel korrusel on akna all "selline koht, kus võiks olla kohvilaud".

Seinad ehitas Kalju kividest, mis kunagisest Küti karjamõisast järele olid jäänud. Suuri tellinguid ta ei teinud, seisis ise seespool müüre ja ladus ja valas ja ladus ja valas.

Maja ehitas Kalju omaenese mõõdu järgi. Uksed on ahtakesed, trepiastmed tillukesed.

Kerekamal linnapeal läheks siin raekojas ilmselgelt kitsaks.

Ühes seinas on raamaturiiul, kõik ainult vihikuid täis, kõik rida-realt hoogsa käekirjaga täidetud.

Kalju ütleb (ja seejuures sugeneb tema häälde tuntav salapära), et kõrgemate jõudude poolt antakse talle käsk ja ta lihtsalt peab kirjutama. Ja Kalju kirjutab iga jumala päev.

Kolmanda korruse klaasist toas vaatab Kalju suveõhtul, kuidas päike läänetaevas loojub, võtab kõrgemate jõududega ühendust ja kirjutab. Kalju pole tavaline mees.

Elul peab olema kindel rütm, muidu ei tule midagi välja.

Päev päeva järel käib Kalju jala Peetri alevis poes, ostab pudeli Presidendi Pilsnerit ja räägib inimestega juttu. Kui koju tagasi hakkab minema, korgib pudeli lahti, rüüpab sõõmu. Läheb veidi maad edasi, rüüpab teise sõõmu ja jälle veidi maad ja nii koduni välja.

Ega Kalju poest suurt midagi rohkem ei ostagi kui õlut.

Reedeti käib ta jala Järva-Jaanis (edasi-tagasi 20 km). Sealt ostab Kalju enamasti pooleliitrise viina. See ei tähenda, et Kalju oleks mingi joodik. Viinavõtt käib Kaljul tervise pärast - viin hoiab vere vedela. Ja pudeli peale läheb Kaljul kaks päeva - reede ja laupäev.

"Viskan ühe topka ära ja peale söön lusikatäie mett. Mõne tunni pärast võtan järgmise topka."
Viimasel ajal joob Kalju musta kanget kohvi. Aga kohviga ei tohi üle pingutada. Reedel ja laupäeval ei joo Kalju mingit kohvi, sest viin ja kohv ühel päeval oleks organismile liig mis liig.

"Oodake, ma lähen toon toast tikud!"

Kalju sibab tuppa tikkude järele, sest ruumis, kus võõras inimene sees on käinud, on tark küünal põlema panna. See puhastab hinge, ei jäta midagi halba maha. Kalju: "Kas teil kummikud on?"

"Ei ole."

Kalju: "Aga müts ikka on?"

"Ei ole."

Kalju: "Tulge ma näitan teile midagi! Aga vaadake, et te ära ei külmeta!"

Kalju väheldane kuju astub tõtakal sammul ees, sumpab lumes, läheb võpsikusse, lükkab käega kuuseoksi kõrvale. Kuused istutas ta siia kakskümmend aastat tagasi.

Ja äkki avaneb kuuskede vahelt ootamatu vaatepilt - mastaapne memoriaal.

Betoonist valatud kõrge hall rist. Maakividest ringikujuline müür (diameeter kuus meetrit).

Tsemendist ja maakividest monumentaalsed ausambad. Hea proportsioon, tuntav kompositsioonitaju.

Kalju on rajanud monumendid isale, emale, vennale, õele, kõikidele lähematele sugulastele.

Noored tammed on ta istutanud suguvõsa noorematele poistele. Külarahvale.

Kaherattalise puust käruga vedas Kalju üksipäini kivid põlluservast kokku (Ta oli siis 75).

"See kivi on toodud Norrast. Ja see kivi on Stockholmist kuningapalee eest, lendas vahtkonnavahetuse ajal sõduri jala alt. Ja see kivi..."

Kaljul oli tal kaks eeskuju - pronkssõdur Tõnismäel, millel oli taga paekividest müür. Ja Glehni Kalevipoeg Mustamäe kõrgel nõlval.

Kalju, ega te Kunstiinstituudis pole käinud?

"Ei. Õhtukooli sain läbi."

Kalju köögis on nii hämar, et kui hall kass ise volksti tooli pealt maha ei hüppaks, võiks talle vabalt peale istuda. Kalju elektrit ilmaasjata ei raiska.

Palju teil kuus raha kulub?

Kalju: " Kõige rohkem tuhat krooni!"

???

"No aga mille peale ma kulutan?!"

Kui Kalju tahab osta ühte heeringat, aga poes on pakitud kilekotti kolm heeringat, nõuab Kalju kategooriliselt ühe. Sest mida teeks Kalju korraga kolme heeringaga!

Kui sai mis maksab ühes poes 5.50, maksab teises poes millegipärast rohkem, võtab Kalju müüja korralikult läbi.

Kunagi, kui Kalju Koerus käis, astus ta sisse kõrtsi Janune Kägu. Uuris menüüd, vaatas kalleid hindu ja võttis tassi kohvi.

Otsustas, et ükskord peaks siin Januses Käos võtma tõsise prae ja proovima, mismoodi maitseb õige restoranisöök.

Aga aasta läheb aasta järel ja Januse Käo praad on Kaljul senini proovimata.

Praegu võtavad Kalju tähelepanu "igasugused vigurid".

Raekojal on veel puudu kellatorn ja kukekujuline tuulelipp, mis peab troonima torni tipus.
Kaljul on kaks tähtpäeva, millal raatuse tornis tuleb kõvasti kella lüüa. Kahe aasta pärast saab Kalju 80 aastat vanaks. Siis tahab lasta endale lüüa 80 pauku.

Ja teine kord tuleb helistada kella 2009. aastal - siis möödub seitsekümmend aastat, kui Kalju kodukülast inimesed ära läksid. (Nad läksid enamuses 1939). Külarahva mälestuseks tahab Kalju lüüa 105 pauku.

Kalju: "Ma võin ükshaaval peast ette lugeda kõik 105 inimest, kes siin kunagi elasid. Esimesena läks 1939. aasta kevadel Koit - siitsamast k& otilde;rvaltmajast. Ja aasta lõpus läks Eha..."

Kalju on mälu järgi joonistanud üles kõik Küti küla talud ja võimalik, et kunagi avab ta oma raekojas väljapaneku.

Vanadest elanikest pole Küti külas peale Kalju kedagi järel.

Kalju juurdleb, kust leida kellalööja. Ja on mures, kust saada kella, mille kõla oleks ilus.

Televiisorit Kaljul ei ole, raadiot ei ole, telefoni ei ole. Lehed Kaljul ei käi. Eesti Ekspressi toob Kareda raamatukogust pundikaupa korra kuus.

Kui riigis midagi juhtub - kui riigikord muutub või uus president valitakse - kust te siis teada saate?

Kalju: "Mul on oma vaatepostid väljas, küll mina juba tean!"
Kaval muie.

"Nad käivad mulle ütlemas, kui midagi juhtub!"

"Kas te Koit Pikarot teate?" küsib Kalju.

Tean. Ja Kalju räägib sellest ajast, kui ta oli Tallinnas Pikaro kolleeg

"Ma olin autojuht ja me käisime koos pätte taga ajamas."

Kalju kirjeldab, kui libedad olid vahel teed ja kui kiiresti tuli sõita. Ja kuidas pinget oli omajagu ja et võibolla on see jätnud tervisele oma jäljed.

"Aga Pikaro oli kindel mees. Ta ütles pätile: (Kalju kehastub Pikaroks) "Ise te mulle pihku jäite, istuge nüüd aga heaga autosse!""

Kalju naerune nägu on veelgi naerusem.

Kalju: "Kui Pikarot näete, tervitage, ütelge, et käisite selle lolli poisi juures."

"Miks lolli?"

Kaval pilk.

Kalju võtab taskust tikud, läidab küünla ja alustab süvenenult juttu küünlatule nõiduslikust toimest.

REEDEL SAAB Kalju 78. aastat vanaks. Palju õnne, Kalju!