Made in U.S.A.
Millise pildi toob silme ette esile sõnapaar “Ameerika auto”? Ikka midagi suurt ja avarat. Nagu kõik asjad sealmaal – riik on suur, vahemaad pikad, teed sirged. See viimane tingimus tähendab, et autoehitajad ei pea eriti vaeva nägema oma toodete kurvisõiduomaduste viimistlemisega. Sest kurve on lihtsalt väga vähe.
Nähtamatu sõidriist
Ford Maverick tüüpiliseks jänkiautoks siiski ei liigitu, ehkki tuleb konveierilt Kansas Citys. Maasturid on USAs äärmiselt popid sõiduriistad, ent Maverick on sealsetes mastaapides pisi-pisikene. Oma 444sentimeetrise pikkusega paistab ta mõne Ford Excursioni (576 cm) või Chevy Suburbani (557 cm) kõrval tõelise pöialpoisina.
Kuna Mavericki loomisel mõeldi algusest peale ka Euroopale, ei pandudki gabariitide paisutamisele erilist rõhku. Tänavapildis näeb ta igatahes üpris viisakas välja. Muidugi juhul, kui teil teda märgata õnnestub. Sest nii halli ja isikupärata disaini annab otsida. Mitte ühtki meeldejäävat motiivi, mitte ainsatki silmatorkavat detaili. Isegi punane Maverick möödus minust tänaval nii märkamatult, et alles mõni sekund hiljem jagasin ära, millega tegemist.
Selline tagasihoidlikkus ei pruugi ilmtingimata olla halb omadus. Lähtub ju eestlasest autoostjagi valikut tehes tihtilugu põhimõttest “peaasi, et silma ei paistaks”. Teisalt võiks selline silmatorkamatu sõiduk sõiduk sobida neile, kes tegelevad valgust kartvate asjadega – kiiresti sündmuskohalt lahkuva sõiduki marki ei suuda keegi tuvastada (see pole soovitus, vaid ainult võimalus).
Luksus Ameerika moodi
V6-mootoriga Mavericki kabiini paistab esimese hooga eriti luksuslik, sellise mulje jätavad nahkkattega istmed. Kuju poolest meenutavad need pigem head tugitooli kui eeskujulikku autoistet ja kurvides kuigi tõhusat külgtuge ei paku. Seevastu pikal maanteesõidul toetab “tugitool” keha ja jalgu just õigetest kohtadest ega lase juhil üleliia kiiresti väsida. Nojah, eks ole ju Ameerikaski sõiduotsad pikad…
Ja arusaamine luksusest, khm – veider. Istmete nahkpolstri kallal pole põhjust iriseda, aga armatuurlauda kattev plast on pigem naha paroodia kui imitatsioon. Ka muud plastmassdetailid on kohati omavahel üsna lohakalt kokku pandud, umbes nagu 1990. aastate keskpaiga Korea sõidukites. Otseselt see ju ei häiri, siit-sealt kostvad naginad aga küll.
Ka lülitite paigutuse põhimõtted panevad kohati kukalt kratsima. Hea küll, istmesoojenduse lüliti võib ju olla istme küljel, silma alt ära. Aga kui ilm külm ja istmesoojendus hädavajalik, ei ulatu käsi lülitini – kui jopevarrukas ilmale kohaselt paks. Väiksemaid küsitavusi leiab teisigi. Õnneks evib Maverick üht Ameerika autode väärt omadust – seal on vähe lüliteid. Ebaameerikalikult vähe leidub ka joogitopsihoidjaid – kaks ees, kaks taga. Neid viimaseid saab kasutada ainult siis, kui taga keskel kedagi ei istu.
Üldiselt on taga aga mugav, avarust jagub kõigis suundades. Mõistagi käib tagapink ka kokku, et seeläbi pakiruumi suurendada. Istmemehhanism pole ehk ultramoodne, seljatoe mahapööramisel moodustuv põrand see-eest ilusti tasane. Kasutamisvõimalusi lisab ka tagaluugi eraldi avatav aken.
Maastikul parem kui paistab
Mavericki neliveoskeem on täpselt sama nagu sõsarautol Mazda Tribute. Vaikimisi esiveoline sõiduk muutub pidamise halvenedes järjest enam neliveoliseks. Välisel vaatlusel võib maastikuomadusi hinnata tagasihoidlikeks, kuid tehnoandmed lubavad läbida 60 cm sügavust vett, võtta 45kraadist tõusu ja – pange tähele! – liikuda 49kraadise kaldega nõlval. Sulalumises karjääris ukerdamine jättis igatahes mulje, et Maverick on keskmisest linnamaasturist märksa võimekam.
Kolmeliitrine V6 kapoti all tiksub enamasti vaikselt omaette (maanteel alla 2000 minutipöörde). Vanamoodsalt neljaastmeline automaatkäigukast toimetab oma toimetusi soliidse aeglusega. Pruukis aga üritada kiiremat möödasõitu, kui automaatikat tabas äkki seletamatu innustuspuhang. Kiire vahetus neljandalt käigult teisele, tahhomeetri osuti katapulteerus 5000 pöörde tähise taha ning Maverick kargas edasi kui noor sälg. Spurdivõime avaldab muljet küll, kuid pehmetel vedrudel kere vajub ebamugavalt kreeni. Ja kui rataste all juhtub olema märg, või veel hullem, jäine asfalt, saab juht tunda esiveolise auto muutumist neliveoliseks. Seesama pehmus aga osutub väärt omaduseks auklikul kruusateel, kus Mavericki juht konarustele suurt tähelepanu pöörama ei pea.
Küll aga paneb ta tähele bensiinikulu (Maverickile diislit ei pakutagi). Tallinn-Tartu ots neelas peaaegu pool paaki, hilisem arvutus näitas kulu 13 l/100 km ringis. Paljuvõitu, isegi Ameerika mastaapides.
Ford Maverick V6 XLT
Disain | 2 |
Tehnika | 3 |
Kiirus | 3 |
Nauding | 3 |
Praktilisus | 3 |
Hind | 3 |
Mulje: tubli tööloom, millel välisele efektile vähe rõhku pandud.
