25.10.2007, 00:00
Mahetoit on gurmee
Luksus ja lehmasõnnik – see sõnapaar ei
passi ju kokku, kuid möödunud talvepuhkusest ühes Šveitsi
suusakuurordis meenub just lehmasõnnikuhõnguline
restoranielamus. Majesteetlike Alpide kõrval miniatuursena
mõjuvas restoranis serveeritud puhta maitsega veiseliha ja
kartulipüree, lisaks ahjusoojad kuklid ning kohalik juustuvalik.
Õhtusöögiseltskonna liitis fondüüpotike, kuhu
sulatatud kohalikku šokolaadi puuvilju kasteti. Kogu ambient moodustas
terviku, mis oli võõrastest maitsetest rikkumata.
Hõrgud gurmeeroad valmivad restorani ümber kasvatatavatest aiasaadustest ning mäejalamil end mõnusalt tundvad piimalehmad ja lihaveised annavad tunnistust sellest, et pakutavad juustud ja liha on kvaliteetne.
Värskelt küpsetatud leib, kohalikult piimatootjalt hangitud või, mida segada koduaia ürtidega ja riputada üle gurmeesoolaga – elegantselt serveerituna on sellega paslik võõrustada nii kuningannat kui külamehi.
Gurmeeköögi võti on: toiduainete iseloomulikud maitsed tuleb esile tuua, mitte peita neid eksootiliste maitsekoosluste varju. Armastus ja nähtud vaev teevad koduselt lihtsate ning puhaste maitsete nautimise kalliks.
Gurmeetoit ongi minu arusaamist mööda loodussäästlikult valminud ja väga ökoloogiline kraam. Hooajalisus, värskus, koduümbruses kasvatatu on ka viimase aja gastronoomia märksõnad. Tõsised gurmeekokad Prantsusmaal ja Itaalias rõhutavad igas oma väljaütlemises kodulähedase tooraine väärtuslikkust ja hinnalisust: toit peab olema puhta maitsega ja aastaajaga sobiv, ilma liigsete lisanditeta. California kultusrestoranis French Laundry (asub Napa Valleys) on näiteks eraldi inimene tööl, kes restorani ümbruses seeni ja teisi metsasaadusi korjab. Hooaja seened on aga pea igal pool gurmeetoidu staatuses.
Pühendunud gurmeekoka menüüs on need road, mida tal hommikul õnnestub turult, lähiümbrusest või kalameestelt värskelt hankida. Isegi subproduktid on roogades osavalt ära kasutatud. Mis tahes säilitamine ning töötlemine vähendab toidu maitset ja väärtust.
Mahepõllumajandus ja ökoloogiliselt puhas tooraine on meilgi kättesaadav ja mitte nii palju
kallim. Mina käsitlen seda kui investeeringut oma tervisesse. Usina turulkäijana tean neid tublisid tegijad, kes oma saagikusest nii väga ei hooligi, vaid kauplevad väetamata jättes puhta toiduga. Toidukaupa valides tahan teada, kes on tootja, ning turul saavad ajapikku tuttavaks näod, kelle kauba päritolu on turvaline. Nendes orgaanilistes liha-, muna- ja piimasaadustes hormoone ei ole. Ka teravili, puu- ja juurviljad peavad kasvama ilma keemilise sekkumiseta. Mahesaadused lõhnavad ja maitsevad hästi. Nad sisaldavad tavatooteist vähem nitraate ning nitriteid, aga oluliselt rohkem toitaineid ja mikroelemente. Kui võrdlen aasta ringi saada olevaid maasikaid või tomatit poeletil ja talupidaja toodangust, siis maitselt pole nad võrreldavad. Selge on see, et ökomärk ei saa kunagi ehtima ulukilihakintsu või märgistama mereande, kuigi tegemist on puhta toiduga.
Restoranis einestades ei vali ma ökoloogiliselt puhtaid hõrgutisi enamasti teadlikult. Mahetoit lihtsalt maitseb paremini ja seetõttu on seda pakkuvad restoranid ka rohkem hinnas. Kahjuks on ökotoodangut Eestis nii vähe ja see on liiga hooajaline, ainult sellele ei saa söögikohta rajada. Lihtsam ja odavam on teisest maailma otsast külmutatud ja pakendatud tooraine kohale transportida. Eesti edulugu ökotoidu vallas on kindlasti seotud Rataskaevu tänaval asuva restoraniga Aed, aga ka Pegasus, Gloria ja Ö on gurmeed ja ökoloogiliselt puhast toitu ühendada püüdnud.
Hiljuti ühe lihatöösturiga vesteldes tõdesin üllatusega, et suur osa liha ostetakse meil mujalt riikidest sisse. Lambaliha pärineb näiteks Uus-Meremaalt, samas kui kohalikud lambakasvatajad kurdavad turustamisprobleeme. Lambakasvataja Saaremaalt on muret kurtes nõutu, sest kui eksportida ei õnnestu, tuleb tal oma ettevõtmine suisa kinni panna.
Paradoks seisneb selles, et suured tööstused vajavad stabiilse kvaliteedi ja kogusega lihatoorainet, mida aga kohalikud tootjad täna ei suuda anda.
Mind hirmutab ka see, et me sööme end haigeks. Pidev väsimus ja ülekaal pole alati tingitud haigusest, vaid on valede toiduvalikute tagajärg. Tööstusliku toidu tarbimine on viinud selleni, et tekkivad südame- ja veresoonkonna haigused viivad meid kõige sagedamini hauda.
Allergiast on vaid vähesed priid. Uuringud on näidanud, et meie organismile oluliste antioksüdantide sisaldus on mahesaadustes keskmiselt 30 protsenti suurem kui tavasaadustes. Maheloomakasvatuses hoolitsetakse loomade heaolu eest, et loomad saaksid viibida väliskeskkonnas ja süüa mahesööta. See tagab nende tervise ja nad on ühtlasi viljakamad. Mahepiimas ja -lihas on inimese tervisele olulisi rasvhappeid, mis toimivad immuunsüsteemi tugevdavalt.
Mina idandan aknalaual idusid ja noori taimevõrseid ning üritan potti panna ikka koduaias kasvatatud kurki, kapsast, sellerit, kaalikat, redist, hernest, kaalikat, murulauku ja teisi hooajalisi mahevilju, mis on vabad pärilikult muundatud organismidest ning kunstlikest värv-, maitse- ja säilitusainetest. Terviseuuringutest olen lugenud, et mahetoidu sööjad paranevad kiiremini ja näiteks mahetoitu söövate meeste sperma on elujõulisem. Ökotoidu tarvitamine ei soosi keskkonda koormavat pakendamist ja hoiab kokku ka transpordikuludelt, mis omakorda aitab säästa loodust.
“Ülikülluse teatri vaatesaalis istub rühm rahulolevaid vaatajaid, teades, et suures maailmateatris sureb inimesi nälga veel tänagi,” ütles Jussi Talvi oma raamatus “Gastronoomia ajalugu”. Toitudes mõõdukalt ja tervislikult ning eelistades kohalikke tooteid, säästame küll globaalses mõttes keskkonda, aga eelkõige iseend.
Autor on Eesti Ekspressi toidulisa
Crème toimetaja.
Hõrgud gurmeeroad valmivad restorani ümber kasvatatavatest aiasaadustest ning mäejalamil end mõnusalt tundvad piimalehmad ja lihaveised annavad tunnistust sellest, et pakutavad juustud ja liha on kvaliteetne.
Värskelt küpsetatud leib, kohalikult piimatootjalt hangitud või, mida segada koduaia ürtidega ja riputada üle gurmeesoolaga – elegantselt serveerituna on sellega paslik võõrustada nii kuningannat kui külamehi.
Gurmeeköögi võti on: toiduainete iseloomulikud maitsed tuleb esile tuua, mitte peita neid eksootiliste maitsekoosluste varju. Armastus ja nähtud vaev teevad koduselt lihtsate ning puhaste maitsete nautimise kalliks.
Gurmeetoit ongi minu arusaamist mööda loodussäästlikult valminud ja väga ökoloogiline kraam. Hooajalisus, värskus, koduümbruses kasvatatu on ka viimase aja gastronoomia märksõnad. Tõsised gurmeekokad Prantsusmaal ja Itaalias rõhutavad igas oma väljaütlemises kodulähedase tooraine väärtuslikkust ja hinnalisust: toit peab olema puhta maitsega ja aastaajaga sobiv, ilma liigsete lisanditeta. California kultusrestoranis French Laundry (asub Napa Valleys) on näiteks eraldi inimene tööl, kes restorani ümbruses seeni ja teisi metsasaadusi korjab. Hooaja seened on aga pea igal pool gurmeetoidu staatuses.
Pühendunud gurmeekoka menüüs on need road, mida tal hommikul õnnestub turult, lähiümbrusest või kalameestelt värskelt hankida. Isegi subproduktid on roogades osavalt ära kasutatud. Mis tahes säilitamine ning töötlemine vähendab toidu maitset ja väärtust.
Mahepõllumajandus ja ökoloogiliselt puhas tooraine on meilgi kättesaadav ja mitte nii palju
kallim. Mina käsitlen seda kui investeeringut oma tervisesse. Usina turulkäijana tean neid tublisid tegijad, kes oma saagikusest nii väga ei hooligi, vaid kauplevad väetamata jättes puhta toiduga. Toidukaupa valides tahan teada, kes on tootja, ning turul saavad ajapikku tuttavaks näod, kelle kauba päritolu on turvaline. Nendes orgaanilistes liha-, muna- ja piimasaadustes hormoone ei ole. Ka teravili, puu- ja juurviljad peavad kasvama ilma keemilise sekkumiseta. Mahesaadused lõhnavad ja maitsevad hästi. Nad sisaldavad tavatooteist vähem nitraate ning nitriteid, aga oluliselt rohkem toitaineid ja mikroelemente. Kui võrdlen aasta ringi saada olevaid maasikaid või tomatit poeletil ja talupidaja toodangust, siis maitselt pole nad võrreldavad. Selge on see, et ökomärk ei saa kunagi ehtima ulukilihakintsu või märgistama mereande, kuigi tegemist on puhta toiduga.
Restoranis einestades ei vali ma ökoloogiliselt puhtaid hõrgutisi enamasti teadlikult. Mahetoit lihtsalt maitseb paremini ja seetõttu on seda pakkuvad restoranid ka rohkem hinnas. Kahjuks on ökotoodangut Eestis nii vähe ja see on liiga hooajaline, ainult sellele ei saa söögikohta rajada. Lihtsam ja odavam on teisest maailma otsast külmutatud ja pakendatud tooraine kohale transportida. Eesti edulugu ökotoidu vallas on kindlasti seotud Rataskaevu tänaval asuva restoraniga Aed, aga ka Pegasus, Gloria ja Ö on gurmeed ja ökoloogiliselt puhast toitu ühendada püüdnud.
Hiljuti ühe lihatöösturiga vesteldes tõdesin üllatusega, et suur osa liha ostetakse meil mujalt riikidest sisse. Lambaliha pärineb näiteks Uus-Meremaalt, samas kui kohalikud lambakasvatajad kurdavad turustamisprobleeme. Lambakasvataja Saaremaalt on muret kurtes nõutu, sest kui eksportida ei õnnestu, tuleb tal oma ettevõtmine suisa kinni panna.
Paradoks seisneb selles, et suured tööstused vajavad stabiilse kvaliteedi ja kogusega lihatoorainet, mida aga kohalikud tootjad täna ei suuda anda.
Mind hirmutab ka see, et me sööme end haigeks. Pidev väsimus ja ülekaal pole alati tingitud haigusest, vaid on valede toiduvalikute tagajärg. Tööstusliku toidu tarbimine on viinud selleni, et tekkivad südame- ja veresoonkonna haigused viivad meid kõige sagedamini hauda.
Allergiast on vaid vähesed priid. Uuringud on näidanud, et meie organismile oluliste antioksüdantide sisaldus on mahesaadustes keskmiselt 30 protsenti suurem kui tavasaadustes. Maheloomakasvatuses hoolitsetakse loomade heaolu eest, et loomad saaksid viibida väliskeskkonnas ja süüa mahesööta. See tagab nende tervise ja nad on ühtlasi viljakamad. Mahepiimas ja -lihas on inimese tervisele olulisi rasvhappeid, mis toimivad immuunsüsteemi tugevdavalt.
Mina idandan aknalaual idusid ja noori taimevõrseid ning üritan potti panna ikka koduaias kasvatatud kurki, kapsast, sellerit, kaalikat, redist, hernest, kaalikat, murulauku ja teisi hooajalisi mahevilju, mis on vabad pärilikult muundatud organismidest ning kunstlikest värv-, maitse- ja säilitusainetest. Terviseuuringutest olen lugenud, et mahetoidu sööjad paranevad kiiremini ja näiteks mahetoitu söövate meeste sperma on elujõulisem. Ökotoidu tarvitamine ei soosi keskkonda koormavat pakendamist ja hoiab kokku ka transpordikuludelt, mis omakorda aitab säästa loodust.
“Ülikülluse teatri vaatesaalis istub rühm rahulolevaid vaatajaid, teades, et suures maailmateatris sureb inimesi nälga veel tänagi,” ütles Jussi Talvi oma raamatus “Gastronoomia ajalugu”. Toitudes mõõdukalt ja tervislikult ning eelistades kohalikke tooteid, säästame küll globaalses mõttes keskkonda, aga eelkõige iseend.
Autor on Eesti Ekspressi toidulisa
Crème toimetaja.