Mäks, laula “Koitu”

Möödunud pühapäeval valiti “Koit” ülekaalukalt televaatajate poolt Eesti Lemmiklauluks.

On koit, kuninglik loit

Valguse võit äratab maa

Prii on taevapiir, esimene kiir

Langemas on maale

Rokisõbrad hindavad ühte Mäksi, bluusisõbrad teist, teatrisõbrad kolmandat, ent “Koiduga” oli ta end istutanud Gustav Ernesaksa kõrvale juba enne TV3 lauluvõistlust. “Koit” on praeguses ajas ehk olulisemgi kui aastakümneid mitteametliku Eesti hümnina püsinud Gustav Ernesaksa “Mu isamaa”.

...kaheksakümnendate lõpp. ENSVs on vabadusvõitluse volüüm põhja keeratud. Mäks oli vallutanud nii Nõukogude Liidu hiiglaslikud kontserdilavad kui ka Elu Sõna äratuskoosolekud. Väliselt võimas, aga sisemiselt on Mäks kokkuvarisemise äärel.

Hõik – murrame kõik

Et vabana saaks hingata taas

Näe – on murdunud jää

Ulatagem käed, ühendagem väed

Laulu sündi mäletab ta nii: “1988. aasta suvi Pärnus. Laine – minu naine tookord – teeb parajasti laval proovi. Pärnu Draamateatri fuajees on suur tiibklaver, mina musitseerin sellel. Ühtäkki hakkab sõrmede alt jooksma päris huvitav motiiv. Üpris kiiresti on ka esimene tekstirida olemas ning ka esimese salmi idee. Võtan paberi-pliiatsi, kirjutan sõnad üles. Motiiv on lihtne, arvan, et see jääb mulle meelde.

Hommikul istun kodus klaveri taha ... aga motiiv on meelest läinud! Kaks-kolm päeva proovin seda meenutada, no ei tule! See piinab mind tohutult, et lugu on olemas, aga meelde ei tule.

Paar päeva hiljem on mul Tartus mingi kontsert, õhtul pidu. Istusin klaveri taha... harmooniat mäletan, aga meloodia ei meenu!

Järgmisel hommikul läksin turule (mulle meeldis Tartus turul käia). Vanemuise mäest laskudes meenub mulle episood “Stalkerist”: mehed  jõuavad toani, mille kohta ütleb Stalker, et see on soovide tuba, kus kõik teie tegelikud soovid täide lähevad. Vaadake ette, ütleb ta, üks mees soovis, et tema vend ei sureks, aga kui ruumi läks, sai ta hoopis kaks ämbritäit kulda. Mees poos end selle peale üles.

See kujund oli kuidagi õudselt täpne – ma mäletan seda tunnet hästi – ja minu meelest haakub see väga hästi ka praeguse ajaga. Seal Vanemuise mäel tuli mulle “Koidu” meloodia meelde.

Tallinnas nägin Ants Üleojat, kes oli just mu “Palvet” kuulnud ja küsis, kas mul on veel midagi säärast. Ongi, vastasin. Siis käis hästi kiiresti: korraga oli olemas Eesti Raadio stuudio, segakoor ja lugu tehti ühe päevaga linti ära. Mina laulsin “Koidu” peale esimese korraga, kuna kiirustasin kuhugi esinema. Lõpp-produkti kuulsin alles raadiost.”

Esimest korda live’is kõlas “Koit” Tartu Ülikooli aulas.

Usk edasi viib, taevane kiir

Saatmas on meid

Nii – on võiduni jäänud veel üks samm

Lühike samm, samm

1991. aasta kevadeks oli laulev revolutsioon läbi, ühendatud käed olid alla lastud, maa, mis oli selja sirgu löönud ja orjarüü endalt heitnud, oli haaratud poliitilistest ­pisitõmblustest. Soovide tuba täitus kullaämbritega.

Mäks esitas endale küsimuse, kas teda on üldse 1990. aastal Eestimaale vaja. Talle näis, et tema töö on tehtud. Ta oli peaaegu töötu, viimase nelja kuuga oli ta teeninud 120 rubla. Abielu oli karile jooksnud.

Göteborgis Eesti päevade lõppedes “kargas ta ära”. Järgmised kaks aastat elas ta Kesk-Rootsi väikelinnas, tegi metsajooksu, käis kalal ja suhtles ainult Urmas Alendri ja Aare Põdraga.

1993. aasta varasuveks oli selge, et Baltikum on vaba. Rootsi soovitas pagulastel koju minna. Mäks tuli tagasi. Koolinoorte laulupeol laulsid lapsed “Koitu” – sellessamas René Eespere seades, millega möödunud pühapäeval rõõmustas meid Tartu Meeskoor ja selle sarmikas solist ­Oliver Timmusk.

On jälle aeg selg sirgu lüüa

Ja heita endalt orjarüü

Et loomishoos kõik loodu

Koos võiks sündida uuesti

Mäksi naasmine kodumaale oli meediasündmus. 45aastane Mäks ise aga arvas, et tema tulevik seisneb Kuku raadios muusikasaadete kokkupanekus. Mäksist ei saanud tagasihoidlikku raadiohäält, nagu me teame.

Võim, valguse võim

Priiuse hõim, läheme koos

Huulil rõõmuhüüd

Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid

Mis vägi selles loos ikkagi on?

“Sellest ei saa ma siiamaani aru, miks see lugu niimoodi toimib,” ütleb Mäks. “Muusikapalana on ta ju suhteliselt lihtsake. Pluss muidugi boolero hüpnootiline rütm ja trumm, mis kasvab ja kasvab.

Aga siin on midagi sees, see on seletamatu seisund terve rahva jaoks. Sa peegeldad seda lauldes rahvale ja rahvas peegeldab vastu. Kui ma 1988. aastal Lauluväljakul “Palvet” laulsin, siis oli, nagu oleks ma kõvasti siili pigistanud, peopesad olid punaseid täppe täis, nii tugev oli vooluring.

Et saaks ühisesse vooluringi, sest vaja on mingit rituaali. Kõvadel rahvastel on kindlad rituaalid – nagu meil on lihtsast saksapärasest Liederfest’ist Laulupidu saanud.”

Nõul, ühisel nõul

Ühisel jõul me suudame kõik

Ees on ainus tee, vabaduse tee

Teist ei olla saagi

Peaaegu igal rokikontserdil leidub keegi, kes hüüab: “Mäks, laula “Koitu”!” Aga ta ei laula. Mäks ütleb, et seda laulu on tarvis siis, kui inimestel tekib jälle kokku hoidmise vajadus: nagu loomad hoiavad külg külje kõrval kokku, kui on külm. Seda külmatunnet me tundsime 2007. aasta aprillirahutuste ajal, möödunud aastal Gruusia sõja ajal. Eriti mõjuvalt (õigem on öelda – meeleheitlikult) kõlas “Koit” viimase presidendikampaania kontserdil. Mäks kirjutas Koidule uue lõpu.

See sai pessimistlik:

Laul, me võidulaul

kas kõlama see jääb?

Kuhu, vaba Eesti, sa läed?

Iga paari aasta tagant, kui on lahvatanud arutelu Eesti uue hümni ümber, on pakutud selleks ka “Koitu”. Hümniks see ei sobi – see on nii muusikute kui ka Mäksi enda arvamus. Koit ei sobi ka seltskonnalauluks. On laule, mida polegi vaja alati laulda, ütleb Mäks. Peaasi, et esialgne lõpp sai laulule tagasi.

Maa, isademaa, on püha see maa,

mis vabaks nüüd saab

Laul, me võidulaul, kõlama see jääb

peagi vaba Eestit näed!

Tartu Meeskoori  dirigent Alo Ritsing:

““Koidus” on kõik head asjad koos: sõnad, ilmekas meloodia, mis sõnadega kokku kõlksub, pluss poliitiline mõõde. Seltskonnalaul see pole, lõkke ümber ega bussiekskursioonil seda ei laula, see oleks isegi häbematu. Võib laulda siis, kui on tõsine üritus, ses mõttes ei ole “Koit” rahvalik laul. Ta on sellise tundelaenguga, et mõjub igaühele: nii muusikainimeste kui rahva maitse lähevad kokku.”