Majanduskoostöö ja arengu organisatsioon OECD on maksuametitele ja finantsasutustele välja töötanud 1500 lehekülge korraldusi ja soovitusi, mille alusel hakkab 2017. aastast info liikuma. Näiteks Tallinna Lõõtsa tänavale, kus asub maksuameti kontor, hakkab kord aastas jõudma teave eestlaste varade kohta enam-vähem kõigist maailma riikidest ja piirkondadest, mis pole arengumaad ja kus ei käi kodusõda.

Muudatus puudutab kõiki, kes on ühe riigi maksuresidendid, kuid omavad kontosid või varasid teises riigis. Madalate maksumääradega piirkonnad jäävad alles, ent tulude varjamise võimalused vähenevad drastiliselt.

Jõulise kampaania maksuoptimeerijate vastu algatasid mõne aasta eest ameeriklased, nõudes ülejäänud maailmalt infot Ameerika kodanike varade kohta (FATCA-seadus). Eesti maksuamet on juba ookeani taha saatnud registri enam kui kahe tuhande ameeriklase Eestis asuvate varadega. Nüüd oodatakse pikisilmi faili eestlaste finantshuvide kohta USAs.

Maksuamet ei oska prognoosida, kui kasulikuks laekuv teave osutub. „Eelkõige ootame vabatahtliku maksulaekumise suurenemist,“ ütleb maksuameti teabeosakonna talitusejuhataja Piia Viks-Binsol.

Maksuparadiisideks on ajalooliselt madalate maksumäärade ning tugeva salastatusega riigid või piirkonnad (Bermuda, Briti Neitsisaared, Kaimanisaared jt). Tinglikult on maksuparadiisideks loetud ka valdusfirmasid edukalt soodustustega ligi meelitanud Küprost, Maltat, Luksemburgi ja Hollandit, kuigi need pole üheski nn mustas nimekirjas.

Paremal juhul aitab niisugustes kohtades toimetamine vältida „üleliigsete“ maksude tasumist. Halvemal juhul pestakse korruptiivset tulu või kuritegelikku raha.

Sajandivahetuse paiku müüsid kurikuulsad Diveci ja Raivo Karu kontorid offshore-firmasid hulgakaupa. Ostjateks olid tippettevõtjad Marcel Vichmann, Olari Taal, Robert Lepikson, Tõnis Palts, Rain Lõhmus, Heldur Meerits jpt. Igal endast lugupidaval ärimehel oli offshore või kaks kusagil USAs Delaware’i osariigis või mujal.

Palmisaarte kompaniide abil erastati Eesti suurettevõtteid, osteti ja müüdi terveid varandusi.

Maksuameti hinnangul jätsid Diveci ja Karu kunded maksudena tasumata vähemalt veerand miljardit krooni.

Praegu kasutavad paradiise tüüpiliselt SRÜ riikide ärimehed. Aga mitte ainult. Näiteks üks Tallinki suuremaid aktsionäre peitub Kaimanisaartel. Salapärane Panama firma maksis Savisaare miljonivõla. ­Toomas Sildmäe müüs probleemse äri Marshalli saartele.

Offshore’ide kaudu on käinud suurejooneline naftavedu läbi Eesti, on müüdud vedureid Eesti Raudteele ning omatud tehaseid. Krediidipank on olnud offshore-firmade omanduses.

Bakuu-afääris kantisid kelmid „Panama kanali“ kaudu Eesti rikkurite miljoneid. Küprose kaudu on vene rikkurid ostnud Eestis kinnisvara. Hollandit kasutab usinasti ravimi- ja meediaärimees Margus Linnamäe.

Maksuparadiiside tüüpilised kunded on olnud kindlustus- ja varahaldusfirmad ning kõikvõimalikud fondid. Paljude Eestiski tegutsevate ettevõtete juured on näiteks Luksemburgis või Hollandis (Skype, Maxima, Citycon jt).

Ka Eesti riik ise kasutab maksuparadiise! Riigifirma Estonian Air ostis Kanadast kolm lennukit oma Kaimanisaartel asuva tütarfirma kaudu (tõsi, selle skeemi kehtestas lennukite rahastaja). Sarnasel põhjusel on paljud Eesti laevad Küprose ja Malta, aga mitte Eesti registris.

McKinsey & Company hindas mõned aastad tagasi, et maksuparadiisides peitub umbes kolmandik kogu maailma rikkusest ehk kümneid triljoneid eurosid. Paradiiside kaudu käib pool maailma kaubandusest. Rikkurid (sh riigijuhid) omavad maju, luksusautosid, jahte, kunsti ja muud väärtuslikku, nautides maksusoodustusi ja mis sageli tähtsamgi – anonüümsust.

Ühe olulise maksualase sammu astuvad maailma riigid erakordses üksmeeles lähiaastatel veel.

Nad panevad päitsed pähe üleilmsetele gigantidele, nagu Google, Amazon, Apple, IKEA või Starbucks, mis on suutnud oskusliku skeemitamise ja optimeerimisega tasuda megakasumitelt täiesti seaduslikult vaid mõned protsendid tulumaksu.
Ka Eesti riik ise kasutab maksuparadiise – riigifirma Estonian Air liisis kolm lennukit Kaimanisaarte ettevõtte kaudu.

2017. aastast alates peavad sellised ettevõtted esitama detailse aruande töötajate, varade, tegevuse ja kasumi kohta riigiti (nn riigipõhine aruandlus). Raporti peab kontserni emafirma panema oma koduriigi maksuameti lauale, kust see siis teistesse riikidesse saadetakse. Kui ema infot ei anna, saab hakata pigistama tütreid.

Eestis puudutab see vaid üksikuid firmasid, millel on rahvusvaheline haare ja aastatulu üle 750 miljoni euro (Eesti Energia, Tallink Grupp jt). Väiksemad firmad peaks idee kohaselt saama ausamalt konkureerida suurte maailmategijatega.

Uued regulatsioonid on pannud finantsmaailma kihama. Venemaa ja Lõuna-Euroopa rikkad närivad küüsi oma varade pärast Šveitsis ja Küprosel. Prantsusmaa ja Itaalia hõõruvad käsi, et saavad lõpuks „ära teha“ Luksemburgile.

Enam pole vaja lekitada tundlikku infot althõlma (ühele mehele maksis Saksa luure neli miljonit eurot CD eest, millega ta tõi Liechtensteini pangast andmed 1400 väidetava maksupetturi kohta). Info liigub ise.

Kasvav aruandluskohustus on aga Euroopa pangad hellaks muutnud.

Luksemburgis, Liechtensteinis ja Šveitsis on viimastel aastatel survestatud Eestist pärit kliente oma kontosid sulgema, sest soovitakse tegelda vaid ülirikastega ning minimeerida riske ja formaalsusi seoses Ida-Euroopast pärit „prügikaladega“. Pangad puhastavad oma kliendibaase ning valivad, kellele üldse arve avavad.

Maksuamet ütleb kõige selle peale nagu ikka: „Ausal maksumaksjal pole midagi karta.“