30.01.2009, 00:00
Marksistliku teooria tagasitulek
Eelmise korra ajal õpetati, et marksism on kõikvõimas, sest ta on õige. Majanduskriis toob selle väite taas kolikambrist välja.
Legendaarne Briti peaminister Winston Churchill on poliitiku töö
kohta öelnud järgmist: “Poliitiku ülesanne on
rääkida sellest, milline on tulevik, ning hiljem seletada
arusaadavalt, miks seda kõike ei juhtunud.”
Eestis
kõlava poliitilise retoorika suhtes võib öelda, et meie
peaminister pole ülesande teise poolega veel tegelema asunud.
Võib-olla oleks mõningast abi vanast heast marksistlikust
teooriast. Seda pole vaja häbeneda, sest praeguse majanduskriisi lainel on
ka kuulsates Lääne ülikoolides alustatud arutlusi, mil
määral ja millistes küsimustes oli õigus kommunistliku
partei manifesti ja “Kapitali” autoril Karl Marxil.
Üks tuntud marksistlikke majandusteadlasi on New Yorgi ülikools
tegutsev David Harvey (loeng, mille ta pidas hiljuti London Scool of
Economicsis, on võrgus kuulatav).
Harvey alustab Darwini
meenutusega: ellu ei jää mitte kõige tugevam ega ka mitte
kõige nutikam, vaid see, kes suudab kõige paremini kohaneda.
Marxile polevat see ütlus eriti meeldinud. Võib-olla on asi selles,
et kapitalism, mille hukku Marx ennustas, osutus vägagi
kohanemisvõimeliseks. Globaliseerumine ehk kapitali voolamine
geograafiliselt uutesse kohtadesse (Ida- ja Lõuna-Aasia) on näide
sellisest kohanemisvõimest.
Suurepärast
kohanemisvõimet näitab ka töölisklassi tõmbamine
börsil toimuvatesse spekulatsioonidesse. Teine tuntud marksistlik
majandusteadlane Leo Panitch (Toronto Yorki ülikool) väidab, et kuigi
tööliste reaalsed palgad pole läinud sajandi 70. aastatest
nimetamisväärselt tõusnud, on nende elatustase seda ometigi
teinud. Tänu sellele, et töölised on integreeritud
finantssfääridesse. Neile antakse kergelt krediiti üha
kahtlasemate hüpoteekide vastu (tuntud mõiste –
kinnisvaramull), nad rahustatakse maha jutuga, et pensionifondidesse kogutud
säästude investeerimine pankade poolt muudab nad vanaduse
lähenedes aina rikkamaks. Tööline muutub investoriks.
Süsteem töötas hetkeni, kus investoriteks muutusid ka USA
mustanahalised, kes on traditsiooniliselt olnud Ameerika unelma
“Achilleuse kand” ja kelle kinnisvaral pole seda
väärtust, mida krediiti jagavad pangad sellele omistasid (Ekspress
kirjutas hiljuti verandal lesivast Alabama töötust neegrist, kes
kogu praeguse jama kokku keeras. Aga seda ei teinud muidugi anonüümne
neeger, seda tegid USA pangad).
Kapitalistliku majanduse
dünaamika põhineb kapitali akumuleerimisel selleks, et seda
taas ringlusse paisates teenida aina suuremat kasumit. Kogu süsteem peab
aina kasvama – aasta lõpus peab raha olema rohkem kui aasta
alguses. Kapitalistlik majandus on nagu kaherattaline mootorratas, mis peab
edasi kihutama. Liikumise aeglustudes võib masin külili kukkuda.
Harvey väidab, et see, mis praegu maailmas toimub,
mängiti märksa madalamal tasemel läbi juba 1975. aastal New
Yorgis, kui sealsed pangad surusid linnavõimule peale oma
mängureeglid. Ja nimelt – neoliberaalane käsitus
igaühe isiklikust vastutusest ja riigi sekkumatusest kehtib pankade
puhul täpselt nii kaua, kuni pankadel läheb hästi. Hakkab
neil halvasti minema, saabub aeg tegutseda sotsialistlikult. Siis on vaja
pumbata riigi vahendid panganduse vereringesse.
Ümberlülitus tootvalt kapitalismilt finantskapitalismile
toimunud läinud sajandi 70. aastate keskel, kui tootmist
hakati tõrjuma USAst Aasiasse. (Teatud määral on
tootmisvõimsusi säilinud ka Lääne-
Euroopas, tugevaimad on siin Saksamaa masinaehitus ja
metallitöötlemine.) Mis puudutab USAd, siis see riik pole enam ammu
juhtivate tööstusriikide hulgas, ent ookeanitagused bossid ei
näinud selles probleemi nii kaua, kui USA hoiab rahanduslikus
mõttes juhtohjasid.
Ja muidugi on ta sõjaliselt
üliriik, sest sõjatööstus nagu ka sõjalise
otstarbega uuringute baas on USAs säilitatud. Ligi 50 protsenti
leiutistest tehakse endistviisi Ühendriikides ja seda kõike
sõjaliste uuringute kiiluvees. Kuid väidetavasti üha
vähem nendest leiutistest leiab rakendust USAs endas. Need lähevad
Aasiasse ja Euroopasse, tuues Ameerikale kasu vaid patenditasude kujul.
Niisiis, Ühendriikide heaolu on rajatud põhiliselt
rahanduslikule vägevusele. Marksistlikud majandusteadlased leiavad, et
need ajad on nüüd möödas.
Majandusteadus
on kõike muud kui täppisteadus (Hans H. Luik naeris ühes
raadiosaates, et parima majandusharidusega ajakirjanikud, kes
töötavad väljaandes Financial Times, ei suuda kuidagi seletada
maailmas toimuva varingu põhjusi) ja seepärast on seal hinnas
teooriad, mis on oma õigsust kuidagimoodigi tõestanud.
Huvitaval kombel on üks gurusid just Nõukogude Venemaal
tegutsenud majandusteadlane. Nikolai Kondratjev sai hariduse küll
Peterburi ülikoolis veel enne punaste võimuletulekut, ent teda
peetakse sellegipoolest marksistlikuks teadlaseks (juba
üliõpilasena osales ta sotsialistide-revolutsionääride
ehk esseeride tegevuses).
Kondratjev asutas 1920. aastal Moskva
Konjunktuuri Instituudi, ta oli NEPi (Lenini ajal alustatud nn uus
majanduspoliitika) väljatöötaja. Stalini võimu tugevnedes
langes ta üha suuremasse ebasoosingusse. Kondratjev arreteeriti 1930.
aastal, kaheksa aastat hiljem ta hukati. Ta oli siis 46aastane. Noorusest
hoolimata tuli ta 1924. aastal välja “pikkade lainete”
teooriaga, mille sisu oli sedastus, et maailma majandus toimib
40–60aastaste tsüklite kaupa.
Mees analüüsis
Lääne riikide majandust aastatel 1790–1920 (varasematest
perioodidest puudub usaldusväärne statistika). Ta tõi
välja erinevad faasid, kirjeldas eelnevaid tsükleid ning ennustas
nende põhjal tulevikku. Kondratjevi enda eluajal käigus olnud
kolmanda tsükli põhja 1929. aasta Suure Depressiooni kujul ennustas
ta täpselt ette. Neljanda tsükli, 1973.–75. aasta
majanduslanguse samuti. Sealt algas uus tõus, viienda ehk praeguse
tsükli tipp pidi tulema 1990. aastate keskele, sealt algab tema järgi
langus, mis viib 2010–2015 absoluutsesse madalseisu.
Hiilgav ennustaja on kirjeldanud ka tsüklite üksikuid faase.
Tõusufaas algab kas sõja või mingi muu sündmusega,
mis toob kaasa valitsuse väljaminekute järsu kasvu. Nõudlus
ning tootmine suurenevad, krediiti pakutakse nõudlusest enam,
inflatsioon kiireneb. Tootmine laieneb ekstensiivselt, haaratakse uusi
turgusid, konkurentsi soositakse. Uusi leiutisi tehakse vähe.
Avaliku diskursuse keskmes on pikaajalise majandustõusu
küsimused.
Teine faas ehk tipp – sõjalise
aktiivsuse kasv, samas raskused selle rahastamisega. Hindade, eriti
energiakandjate omade järsk tõus. Valitsuste finantspoliitika
muutub konservatiivsemaks. Valuutade kõikumine üksteise suhtes.
Monopolide teke. Moraali langus, liberalismi ja patsifismi tõus.
Esitatakse rohkelt patente, kuid need on kõigest täiustused
olemasolevatele lahendustele. Avalikkuse huvi on suunatud rahvusvahelistele
probleemidele.
Kolmas ehk languse faas – selle esimese
l poolel majanduse elavnemine sõjast ning suurest inflatsioonist
toibumisel. Majanduse areng on intensiivne. Finantsturud lastakse üha
vabamaks. Spekulatiivne kapital muutub aina elavamaks, portfelliinvesteeringud
ületavad panustamise reaalsesse tootmisse. Avalikkuse tähelepanu
keskmes on maksupoliitilised küsimused. Languse faasi teisel poolel
hakkavad mullid lõhkema. Suur osa laenudest tunnistatakse hapuks.
Ühiskond polariseerub. Majanduses suureneb protektsionism,
ühiskondlikus elus natsionalismi kasv. Tollibarjääride
sisseseadmine. Suureneb finantsturgude regulatsioon. Hindade langus. Avalikkuse
huvi poliitika vastu väheneb majandusküsimuste kasuks.
Lõpuks depressioonifaas – madal inflatsioon,
intessimäärade langus peaaegu nullini, krediiti ei taha peaaegu keegi
anda ega võtta, ületootmine vananenud majandusharudes. Tehakse
tähtsaid leiutisi nii tehnika kui ka mänedžmendi valdkonnas
(järgneva uue tõusu faasis lastakse need käiku). Rohkelt
töötuid. Hariduselus tekib uus paradigma, võetakse kasutusele
uued energiakandjad, uued transpordivahendid, uued tööstusharud.
Kus me asume Kondratjevi lainetel praegu? Võib-olla
kusagil langusfaasi lõpus. Konkreetselt Eestis pole veel mingeid uusi
paradigmasid välja mõeldud, nii nagu madalaimas punktis peaks
juhtuma, kuid jutte vältimatutest reformidest ning uudsetest lahendustest
võib kuulda küll. Mida Kondratjevi antud seletused ka ennustavad.