Marrandi: "'Töökohad ei ole põllumajanduslik küsimus."'

Võimsad ja edukad majandid neelavad alla nõrgemaid ja lähevad järjest suuremaks.

Kui Põltsamaalt sõita Türile, siis poolele teele jääb Oisu – kõrgete lehtpuude varju mattunud väike küla. Siin asub Eesti suurimaid farme – Estonia OÜ. Neil on üks väike hästi varjatud saladus – nad on edukad.

Farmi üks osanikke on põllumajandusminister Jaanus Marrandi, keda kohtan Lai tänav 39, ministeeriumi hoones. 

Kui suur on teie osalus Estonia OÜs?

Mu isiklik osalus väga suur ei ole. 26 miljoni kroonisest osakapitalist on minu väga selge isiklik osa üle 300 000 krooni.

Kus see ettevõte asub?

Oisu, Järvamaa.

Kes olid eelmised esimehed?

Peeter Kibe, Heino Marrandi.

Te olete legendaarse põllumehe Heino Marrandi poeg?

Jah.

Kui piimatootmine annab miinust, siis mille arvel te kokku hoiate?

Tegevusi on mitmesuguseid. Turg kõigub siia-sinna. Me oleme Eesti suurimaid rapsikasvatajaid. See annab olulist plussi. Me kasvatame sigu ja teravilja. Teiste tegevusaladega tuleb miinus kompenseerida. Kui 2001 lõppes kasumiga, siis 2002 tiksub ilmselt miinust.

Ja kuidas see rahaliselt väljendub?

Estonia OÜ käive oli mullu 106 miljonit krooni ja kasum üle 10 miljoni krooni.

Estonia OÜ on Eesti suurim lehmade arvu järgi?

Jah. Lehmi on 2000 ringis Tootlus lehma kohta oli läinud aastal 8200 liitrit.

Kuigi kõik räägivad raskustest põllumajanduses, suurimad üritavad ikkagi laieneda. Ka teie?

Natuke oleme naabervaldades ostnud. Kabalas ja mujal. Ostsime ühe 1000hektarise osaühingu 170 lehmaga.

Miks te laienete? Mujalgi on sarnaseid ülevõtmisprotsesse.

Kuidas te seda intervjuud kasutate? Ma ei taha saada isiklikult rünnatud. Küsimus on teie motiivides.

Tahame aru saada, kas elu Eestimaal jätkub. Miks majandid sattuvad raskustesse?

Mingil hetkel on tehtud valesid juhtimisotsuseid ning asi on kinni jooksnud. Siis tuleb müüa ja leida uus omanik.

Mis selle piimahinnaga siis on?

Pool Eesti piimatoodangust müüakse Euroopa Liitu. Euroopa toetab oma põllumehi, ostes üleliigse piima kõrgete hindadega kokku, ja paiskab selle odavalt maailmaturule. See surub hinna maailmaturul alla.

Täna on probleem selles, et pulbrit ei tasu müüa. Seetõttu ronib kogu piim siseturule, kus on ka erakordselt madalad hinnad.

Ja nii ei saa kuskilt õiget hinda.

Mis on interventsioonihind?

Hind, millega ostetakse turult ülejääk kokku ja hoitakse hinnad Euroopa siseturul kõrged. Ja Euroopa Liit on sunnitud järjest rohkem toodangut turult kokku korjama ja realiseerima selle mujal.

Kus? Araabias?

Ega mina ka täpselt ei tea.

Mida need oliivikasvatajad kardavad?

Nendega oleks võimalik leida ühiskeelt, sest nendega me ei konkureeri. Me võime neilt leida toetust piima tootmisel.

On neil hirm, et osa raha jääb saamata, sest raha läheb Eestisse ja Ungarisse?

See on üldine hirm Lääne-Euroopa riikides. On selge, et kui tuleb uusi juurde, siis jääb supp lahjemaks.

Samas – Euroopa põllumajanduspoliitika on ise muutuste lävel. Üldine idee on siduda toetused tootmise tasemest lahti.

Äripäev kirjutab, et Estonia sai lehmatoetust kaks miljonit krooni, lisaks veel tuhandeid kroone põldude lupjamiseks ja sertifitseeritud seemnekasvatuse toetuseks. Ning nüüd ka põuatoetust. Veel nukram oleks, kui põllumajandust juhiksid inimesed, kes ei tea midagi põllumajandusest.

Saage aru, minu kui ministri otsustest ei sõltu Estonia OÜ toetuste saamine. See on paigas üldiste reeglitega. Rikkaks ei ole keegi saanud. Majand on muutunud efektiivseks, kuid investeeringud peavad jätkuma. Ja üle Eesti on küsimus, mida teha vabanevate inimestega.

Põllumajandustoetused on kõvasti saetud teema. Toetused on väga selgelt ette antud raha. Igal lehmal on numbrid kõrvas ja see raha on üsna täpselt jagatud.

Teine asi on sotsiaaltoetused. Kohalikud arstid kirjutavad inimesele mõõduka puude ja inimesed saavad toetusi juurde. See inimene võiks lammutada vana lauta või lõigata võsa. Ja need sotsiaaltoetused on kasvanud 60 miljonilt kroonilt 600 miljoni krooni peale, sest sellele rahale on olnud kerge ligipääs. See on muutunud elatusallikaks, aga võiks toetada ikkagi sissetuleku saamist läbi töö. Plaanitavad põllumajanduse otsetoetused on 362 miljonit krooni 2003. aastal.

Kas täna tasub suurfarme kokku osta?

Praegu ei tasu. 10 miljonit krooni on kasulikum mujale panna kui põllumajandusse. Täna on madalseis.

Ometi on suured maad kokku ostnud. Ka tuntud suurkapitalistid investeerivad maale...

Käisin just Ida-Saksamaal ekskursioonil.  Endises 1700hektarilises ja sadade töötajatega suurmajandis töötas täna 21 inimest. Inimesi nad ei koondanud massiliselt. Noored panid lõikama ja vanadele rakendus varajane pension 53 eluaastast. Ülejäänud pidid koha ja rakenduse leidma mujal. Ja see ei ole põllumajanduslik küsimus.

On Oisul asjad korras?

Kes soovib, on seal tööd leidnud. Kuid on inimesi,  kes ei ole rakendust leidnud.

Kui Eesti saab Euroopa Liitu, siis saabuvad piimajõed ja pudrumäed?

Siis rakendub Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika. Ja siis on küsimus piimakvoodis. Palju võid saab toota. Ning ministeerium tahab saada kasvavat kvooti – näiteks viis protsenti aastas.

Mis seisus on läbirääkimised?

Üritame Euroopa Liiduga kokku leppida piimakvoodid, veiseliha tootmise kvoodid, baassaagikuse näitajad. Samuti soovime saada suhkrutootmise kvooti või õigust kasutada odavat suhkrut.

Kommentaar

Kogu tõde piimast

Soovisin kõrvalolevat lugu tehes kokku saada ka Agroland SYD tegevjuhiga Pärnumaalt, kes on samuti üht naabermajandit alla neelamas. Kuid nad hoiavad väga madalat profiili. Tegelikkus on alati hästi varjatud saladus.

Põllumajandusministeeriumist sain teada, et piima kokkuostuhind on 2.60 krooni, aga omahind 2.80 krooni, sellal kui otsetoetused piimaliitri kohta on 13-14 senti. Euroopa Liidu on tootmis- ja kokkuostuhinnad üle nelja krooni. Seega muutuks piimatootmine Euroopa Liidu reeglite järgi Eesti farmeritele väga soodsaks. Kuid Euroopa ei taha meile anda eriti suurt piima tootmiskvooti, sest neil on endilgi piima üle.

Kohtasin Hiina 53. sünnipäeva vastuvõtul Kadrioru lossis hoopis Isamaaliidu üht juhti Aimar Altosaart, kes rääkis mulle loo, et kohtus hiljuti Vene noorajakirjanikega, keda ta nimetas Putinjugendiks ja üksmeelt nendega ei leidnud.

Vastasseis tekkis juba traditsioonilistes küsimustes – miks eestlased kiidavad natse.

Ekssotsiaalpsühholoogina oleks pidanud Altosaar muidugi teadma, et kui putinjugendlase vanaisa hukkus Stalingradi all ja vanatädi põles tuhaks koonduslaagris, siis sellise inimese jaoks jäävad natsid igavesti sigadeks ja nende õigustajad on tavalised lurjused.

Seega Altosaar on nende jaoks tavaline lurjus või paremal juhul kummaline friik. Täpselt samasuguse suhtumise osaliseks saaks isamaaliitlane Altosaar ka New Yorgis või Pariisis. Teda lihtsalt ei mõistetaks. Tema jutt Sinimägede kaitselahingute ajaloolisest tähtsusest Eesti kontekstis oleks ainult kummalise aborigeense friigi absurdne sonimine.

Viimase reisi ajal küsis minult itaalia-inglise päritolu Timesi ajakirjanik, et teie, eestlased, ei armasta venelasi. Vastasin, et küsimus on poliitiliselt ebakorrektne.

Küll on kerge alluda poliitilistele provokatsioonidele ja hakata vales kohas kiitma natse või ründama venelasi Stalini repressioonide tõttu.

Täna võiks keskenduda siiski meie reaalsetele huvidele. Täna pakutakse Eestile piimakvooti 562 tuhat tonni. See ei ole kõige kehvem pakkumine. Aga ka mitte kõige parem. 

Paavo Kangur