Marsi needus: miks meie naaberplaneet ei taha, et temani jõutaks

Senistest Marsi-lendudest on õnnestunud vaid 42 protsenti.

Kui esimesed kuus katset saata mehitamata kosmosesond Marsile ebaõnnestusid, hakati nii teadusmaailmas kui ajakirjanduses rääkima Marsi needusest: küll spekuleeriti vandenõuteooriatega, küll andis see alust uutele oletustele marslaste olemasolu kohta. Kuid mis juhtus päriselt?

Esimesena üritas punasele planeedile jõuda NSV Liit. Kaks esimest, 1960. aastal startinud masinat purunesid stardil, kolmas veidi pärast seda. Neljas ettevõtmine näis algul isegi õnnestuvat: aparaat nimega Mars-1 jõudis 21. märtsiks 1963 Maast 106 miljoni ja Marsist 193 000 kilomeetri kaugusele, olles kogunud teel infot kosmosetuule ja magnetkiirguse kohta, kuid tol saatuslikult päeval side katkes ja Mars-1 suundus heliotsentrilisele orbiidile.

1964. aastal oli käes ameeriklaste kord. Nad olid juba paar aastat nokitsenud Marineri programmi kallal. Selle eesmärk oli saata mehitamata sonde avakosmosesse ja koguda infot päikesesüsteemi kohta. Kuigi esimese kahe Marineri tulemused polnud väga julgustavad (üks läbikukkumine ja teine läbi häda õnnestumine), saadeti 1964. aasta novembris Mariner 3 Canaverili neemelt teele. Paraku ei avanenud raketi peas olevat kapslit ümbritsev kate õigesti, Mariner 3 ei õnnestunud pöörata ettenähtud trajektoorile ja ta ulbib praegugi kuskil päikesesüsteemi sügavuses.

Edu hakkas nii ameeriklasi kui NSV Liitu tabama alles järgmisel kümnendil. Kui Marsi needus ei lasknud end lõplikult murda ka siis veel mitte. Peeter Helme räägib, kuidas sellest ajapikku jagu saadi ja mis see siis ikka õigupoolest on või oli, mida Marsi needusena tuntakse.