Siis tuli Indrek Toome saali ja rääkis, et fosforiit on tühi-tähi ja meil ei ole kokkuvõttes midagi karta, sest Nõukogude riigi ainus eesmärk olevat eesti keele ja rahva ja kultuuri säilitamine jne. Ajas tavalist punast loba. Ainult et libedamalt ja soravamalt, kui Saul, Vaino või Rüütel oleksid osanud. Loomulikult ei vastanud ta ühelegi küsimusele. Tol korral oli kõigil meil nutune tunne, et Eesti lõpp on lähedal.

Kui ütlesin, et aulasse kogunesid üliõpilased, siis ma pean täpsustama. Aulasse ei kutsutud juurakaid, sest nemad olid erilist sorti studendid. Nad olid juba enne sisseastumist unistanud parteilase- või mõnest muust karjäärist. Neil oli treenitud südametunnistus, nad olid nõus igasuguse võimu ajal teenima, olgu see sinine, punane või must. Kohe pärast täisealiseks saamist jagunesid nad erinevatesse rühmadesse – kes nuhiks, kes lihtsalt miilitsaks, erilised jobud asusid komsomolitööle. Selge see, et kommunistlikku parteisse kuulusid nad peaaegu kõik.

Needsamad juurakad koguti eraldi auditooriumisse, kus Indrek Toome luges neile sõnad peale – et ei tohi olla fosforiidi vastu, sest nad on ju juurkad, mitte nagu meie, ülejäänud leod, kes parteisse ei kuulu. Ta manitses juurakaid toetama Nõukogude võimu ülikoolis.

***

Olgu. Tookord kuulus Eesti Nõukogude Liitu, mis meie õnneks ja üllatuseks miskipärast lagunes. Aga nüüd on meil järgmine jama kaelas – me kuulume nüüd Tallinna riiki.

Sellest huvitavast riigist rääkis Edgar Savisaar umbes nädal enne kohalikke valimisi otse telekast Raepressi saates. See oli keset ööd, nii et mul läks ehmatusest uni üle. Savisaar oli jälle parasjagu mingit linti läbi lõikamas – nagu ta tookord iga jumala päev tavatses – ja nagu ikka, olid tal käärid käes ja kiiver peas. Ja siis ta ütles unustamatu lause: “Tallinn, nagu ka Taani, Rootsi, Läti, Soome ja teised Läänemereäärsed riigid... ” (lause lõppu ma ei mäleta). Püha jumal! Riik oli hetkega tehtud! Ja nagu ma aru saan, oleme otsaga ringi alguses tagasi. Tartu ehk Lõuna-Eesti riik on nüüdsest Tallinna riigi kooseisu arvatud?

Riigi direktor on loomulikult Savisaar, kellele alluvad Kallas, Rask ja muud koalitsionäärid. Ja mis kõige õudsem, kõik kordub – on ju Rask (juurakas?!) saadetud Tartusse Tallinna riiklikke huvisid kaitsma. Nagu tol korral Indrek Toome.

Asi puudutab Tartu vanglat ja jutt käib riiklikest huvidest, mis on Tallinna riigil Tartus seoses omaenda ja Kohtla-Järve pättidega. Tallinna riiklikud huvid näevad ette nende hoidmist võimalikult kaugel trammidega linnast. Juurakas Rask, vana rebane aga teeskles hetkeni, mil viimane valimissedel kasti kukkus, et ta ei oska üldse rääkida. Alles pärast seda sülitas vee suust välja ja kordas peast Indrek Toome sõnu Ülikooli aulas, et me ei saa millestki aru ja et fosforiit, st vangla on meile hoopis kasulik, mitte kahjulik. Me saavat sinna tööle minna, ja et Tartu kolkapatrioodid ei mõista arvestada riiklike huvidega.

Nagu ma aru saan, pidas ta silmas Tallinna riigi koosseisu kuuluvat, kuid vormiliselt iseseisvat Tartut, mille volikogu ainus õigus näib olevat linnavalitsuse kohtade jagamine. Või ei saa ma õigesti aru?

Samal ajal, kui Tallinna riiklikud huvid näevad ette kõigi Eesti kurikaelte Tartusse toomise, on Tallinna riigi pealinnas Tallinnas käimas riikliku kunstimuuseumi püstitamine. Tallinna riiklike huvide hulka kuulub meri, mida Tartul kuskilt võtta ei ole, ja raha, mida see linnriik endale merega teenib. Tartu muidugi mitte. Tallinna riigi huvides on kallite erakoolide ehitamine Rocca al Maresse ja teiste eliitkoolide hirmkallis remont. Mida on näiteks Valgal sellele vastu panna?

***

Tallinn on suutnud end varustada rahvusliku jalgpallistaadioniga ja Suurhalliga, mida kõik meie, kes me selles riigis ei ela, naudime televiisori vahendusel nagu Bundesliigat. Kohalesõit koos pileti ostmisega läheks meile maksma aga kaks korda rohkem kui Tallinna kodanikele.

Ja miks? Sest me ei kuulu sellesse riiki. Oleme lõunaeestlased, vaesed ja kolklased, nagu Rask äsja ütles. Me ei tohi isegi üle tee minna, kui see Tallinnale ei meeldi. Ma mõtlen Tartu kolgast läbivat raudteed, mida mööda Luukase naftarongid sadama poole sõidavad. Meie seisame ja ootame, sest tõkkepuu on all. Ja taksomeeter tiksub. Vaatame neid musti ronge ja mõtleme: milleks see raudtee, kuhu reisironge enam ei lubata ja kust me üle käia ei tohi? Või kellele seda vaja on?

Mitte meile, ausõna, mitte meile. Nii et mul oleks järgmine plaan – jagame Eesti siis lõpuks ausalt ära. Võtke oma meri, võtke oma sadam, lennujaam, oma kallid koolid ja kunstimuuseum, vanalinn ja hotellid ja staadion ja Saku hall ja toppige see endale ..., kui mahub, aga laske siis meid vabaks. Laske meil olla oma Tartu ja Lõuna-Eesti riigis, nagu tahame. Sest mis meil kaotada on?

Ainult vangla.