Mäss vaimuhaigete hooldekodus
Kempsupotil puudub prill-laud. Tualettpaberit hoitakse söögisaalis, kuhu kõige kaugemast toast on 60 sammu. Paljudele elanikele tundub see liiga pikk maa, eriti öösiti, kui häda suur. Nad eelistavad end täis lasta ja vajavad kasimist.
Mitmes toas pole muud mööblit kui voodi. Voodiriided on kulunud, tihti auklikud.
Vaimuhaigete sugutung on sageli võimas. Ja ka lahendus on olemas, sest kinnises osakonnas (kuhu pannakse inimesed kohtu määrusega) asuvad ühel korrusel nii naiste kui meeste toad. Lustijaid ei häiri asjaolu, et elanike seas on kolm alaealist poissi, kes võivad suksutamist pealt näha.
Üks noor naine pistis möödunud nädalal putku. “Me ei jõua nende kõigi üle valvata,” tunnistas üks tegevusjuhendaja (nii kutsutakse sealseid kantseldajaid).
Teiste osakondade rahvas saab vabalt ringi liikuda, sest hooldekodu pole vangimaja, iga mööduja võib sisse astuda. Piisab ühest pilgust pääsla juures asuvasse kõledasse koridori, kus seina ääres ja akende all seisavad ja koogutavad kehvalt riietatud inimesed, et mõista, see asutus on ehtne vaestemaja.
Paar hooldekodu töötajat rääkisid Ekspressile, et kliendid on majja toonud alkoholi. “Uksed on meil ju lahti. Kes tuleb, kes läheb. Käivad viina järel. Täielik anarhia. Mõnes osakonnas on võim täiesti käest ära läinud.”
