08.04.2011, 06:20
McMatused* ehk Eesti matus nagu kellavärk
Uued matusekombed
Tänapäeva matus on nagu kiirtoidurestorani teenus. Omaksed valivad menüüst sobivaima komplekti, maksavad raha ära ja asi saab kiirelt, professionaalselt aetud. Leinajad peavad ainult kohale tulema.
(Vallo Kruuser. Pilt on lavastatud)
„Kullakallid kohalviibijad. Palun lülitage välja oma mobiiltelefonid, et need matusetalitust ei segaks.“ Nii kõlab ühe matuse klassikaline algus. Tehnitsistlikult, asjalikult. Sama joon läbib tervet talitust. Tunni aja sisse mahub kiirkokkuvõte lahkunu elust, paar muusikalist vahepala, meieisapalve, luuletus ning hüvastijätt lahkunuga. Inimesed sõidavad autodega peielauda, matusekõneleja pühib põranda puhtaks, järgmine lahkunu veeretatakse sisse. Kõik toimib nagu kellavärk, üks matus kiirustab tagant teist. Matuseteenuste pakkujad muutunud ülimalt professionaalseks, aga ka usaldusväärsemaks. Nii, nagu me enam ei viiluta ise enam juustugi, usaldavad inimesed ka matuste korraldamise asjatundjate kätte. Teenused on viimseni lihvitud - inimesele on nii lihtsalt kõige mugavam. Tartu Krematooriumi juhataja Andres Tõnissoo ütleb, et umbes 90 protsenti nende „klientidest“ jõuab praktiliselt kohe pärast surma professionaalide kätte. Surnu pesemise, riietamise ja jumestamisega tegelevad oma ala spetsialistid. „Kui inimene teeb seda esimest korda elus, ei pruugi kõik õnnestuda,“ nendib Tõnissoo. Pealegi, esimest korda surnuga kokku puutudes ei taheta või julgeta seda lihtsalt ise teha. Surnu peab olema korralikult riides ja hea välja nägema, sest erinevalt suuremast osast Euroopast on avatud kirst Eestis raudkindel traditsioon. Veel 1990. aastatel oli tavapärane, et surnu korrastamise võtsid enda kanda vanemad naised, kel oli alati sahvris olemas surnuseep. Kirikule valmistab aga matuste ennenägematu kiirus, süvenev ilmalikustumine ja matuste sisuliselt äriks muutumine suurt peavalu. "Matus on sündmus, mis trööstib, jagab lohutust ja lootust ning kuulutab igavest elu! Me ei ole kui hõõglambi pirnid, et kui läbi põleme, öeldakse, aitäh, ja visatakse meid minema,“ leiab vikaar Arho Tuhkru. Veel viie aasta eest korraldasid EELK õpetajad Eestis ligi 5000 kristlikku matust aastas, praegu umbes 2000 võrra vähem. Tuhkru on nördinud: “Süveneb nähtus, kus matusemajad ei edasta leinajatele kirikuõpetaja kutsumise võimalust ja oma finantside hoidmiseks teevad kõik, et talitusi teeksid ilmalikud matjad. Nad kasutavad samamoodi piiblitsitaate ja meieisapalvet.“ Lahkunu hinge eest ei palvetata, info inimese surma kohta ei jõua enam kirikuraamatutesse. Kuna kirik teenindab vähem matuseid, saavad selle arvel rohkem tööd matusebürood ja ilmalikud matusekõnelejad. Keskmise matuse hind on 600-900 eurot, see pole just kehv teenistus. Kirik ütleb muidugi, et nemad teevad odavamalt. *McMatused – matused, mis toimuvad väga kiiresti, ühe-kahe tunniga ja mille on otsast lõpuni korraldanud professionaalid. Nendel matustel pole omakestel enam muud rolli peale sobivaima paketi valimise ja leinamise.
