See naine on Annika Niilus (25). Kärus magab tema pooleteistaastane poeg Siim. Kui Annika teed ületab, siis ta teab, et ühiskond suhtub temasuguse emadusse nagu muuseumieksponaati - kangesti põnev, kuid siiski midagi, mis võiks igapäevaselt silma alt ära olla. 

"Aga ma otsustasin elama hakata!" ütleb  Annika, kes pärast Haapsalu väikelastekodu põlengut sinna enam tagasi ei suutnud minna. Ta oli seal elanud lapsest saati. Nüüd alustas ta iseseisvat elu.   

Ilus algus    

Esimene hetk oli vapustus. Keisrilõike abil ilma aidatud poiss oli Annikale nii suur vapustus, et kolm esimest päeva Annika lihtsalt istus ja vaatas oma last. Ta on veel tänagi kindel, et ta isegi ei maganud. Annika otsis beebi näost iga võimalikku viidet, et äkki on lapsel midagi viga. Kuid ei. Nohisev beebi imes rinda ja näis nautivat, kui ema teda silitas, katsus varbakesi, surus vastu rinda. Siimu isa, noorukina pimedaks jäänud Ivo Sinikas (39) istus naise kõrval ja palus, et Annika kirjeldaks talle tema poega. 

Annika püüdis jutustada nende pojast, kuid ülesanne oli liiga ränk. Tal ei olnud vajalikke sõnu. 18. eluaastal nägemise kaotanud Ivo pani sõrmed poja näole, püüdis lapse nägu kompides ette kujutada. Pime Ivo, kes näeb vaid õrna valguskuma, tunnetab, kus on aken ja uks, töötab peenel tööl, lukuvanana. Ta on harjunud tunnetama nüanssse, vigu, rikkeid. 

Aga Siim oli kõige veatum, mida ta eales oli puudutanud. 

Ja siis, ootamatult, tabas Annikat see, mis tuhandeid temasuguseid, füüsiliselt invaliidistunud viljakaid naisi üle maailma - Annika ei olnud haiglapersonali silmis justkui päris ema. „Mitte kellelegi ei mahtunud pähe, et minul on laps!" Annika, kes lastehalvatuse tõttu ei ole suuda omal jalgadel liikuda, oli harjunud, et üksi ei ole ta täisväärtuslik. Ei peetud teda ka selleks siis, kui ta last ootas ega siis kui ta oli juba lapse ilmale kandnud.