"'Me pole vaenlased!"'
Kas teie töö on oma firma toote ajamine ravimite soodusnimekirja?
Meie töö on patsientidele kaasaegsete ravimite võimaldamine.
Selle nimel käib kogu heitlus?
Meie töö ei ole heitlus. See on täiesti rahulik töö. Meie töö on ravimite tutvustamine ja oma positsioonide selgitamine tervishoiuorganisatsioonidele ja otsustajatele, sealhulgas arstidele, patsientide liitudele, haigekassale. Registreerimine ravimi ja tutvustame arstidele. Kuna turg on reguleeritud ehk patsient ise ei maksa täit hinda, siis on palju huvitatud osapooli, kellega tuleb suhelda.
Väidetavalt kaklete teise ravimiturustaja Reet Volkmanniga, kes olla teie peale kaevanud?
Ei ole kursis. Me ei kakle.
Kas sõda patsientide ja meditsiinifirmade vahel on globaalprobleem?
See saab alguse reguleeritud turust. Riik maksab osa ravimi hinnast kinni. See tähendab, et riigil on huvi kulusid optimeerida ja saavutada maksimaalne kuluefektiivsus. Tervishoiusüsteemi eesmärk on ravida, mitte saada kasumit. Küll aga on süsteemis üks osa – ravimitööstus, mis soovib saada kasumit.
Te ei tunne, et olete paha ja kurjuse teenistuses?
Ei tunne. Oleme varjus olnud, tööd teinud. Aga võtsime ajakirjanduses olevaid süüdistusi isiklikult. Kuskil artiklis nimetati meid isegi Eesti riigi vaenlasteks!
Te siis ei kasuta moodsaid ärivõtteid nagu kiri Kaposse või K-Komando pealesaatmine?
Meie töö on võimaldada inimestele ravimeid. Turustuskanal on lihtne. Meie räägime arstidele. Nemad kirjutavad välja. Arsti tööd hindab patsient. Kui ravim on hea, siis võetakse ravim kasutusele.
Ahaa. Siit tulebki jutt, et te ostate arste ära – selgitate arstidele niikaua, kuni neile hakkavad teie tooted meeldima?
Me anname arstidele ravimi kohta positiivset informatsiooni, aga räägime ka vastunäidustustest ja kõrvaltoimetest. Ravimitootjate Liidus oleme alati arutanud, kus läheb piir eetilise ja ebaeetilise turunduse vahel. Liit on välja töötanud oma marketingikoodeksi, mis sätestab hea marketingi tava.
Viimasel ajal on kodanikke tabanud lausreklaam – võta vitamiini see-ja-see ning mured on pühitud.
Vitamiine kui käsimüügi ravimeid võib reklaamida. Retseptiravimeid ei tohi reklaamida. See on Eestis ja Euroopas keelatud.
Miks?
See võib suurendada ravimite ülekasutamist. Näiteks, kõik hakkavad järsku ennast tundma depressiivsena ja riik muudkui maksku.
Teisalt, informeeritud patsient on alati parem kui mitteinformeeritud. Kuid lausreklaam võib tõsta rumalat ravimikasutust.
Kas te võidate Soome ravimituristidest?
Me ei tooda käsimüügiravimeid. Oleme spetsialiseerunud retseptiravimitele.
Milline on olnud teie karjäär?
Arsti haridus. Laste neuroloog. Kuus aastat praktikat. Kaheksa ja pool aastat firmas. Täiendanud Harvard Business Schoolis ja õpin praegu Henley ärikoolis Inglismaal.
Mis on kasu välismaal õppimisest?
Suurim kasu on see, et olen ligi üheksa aastat firmas vastu pidanud. Kuulun ka Ida-Euroopa juhatusse. See on minu jaoks parim kool.
Harvard?
See oli paarinädalane kursus. Harvard teeb meie firma juhtkonnale regulaarset koolitust. Ka Henley eest maksab firma.
Mida olete seal õppinud?
Suur osa oli kordamine. Ärikoolis õpitakse ABCd. Topin oma teadmistes auke kinni.
Mida arvate Eesti paljukiidetud geeniprogrammist?
Ma ei saa midagi öelda. Kui ütleksin, siis see oleks firma sõnum. Isiklikku arvamust ei avalda.
Te olete ikka lobi- ja turundusfirma. Palju on uuringuid?
Meil on käsil neli kliinilist uuringut. Kaasatud on 15-30 patsienti ühes uuringus. Meid ei ole veel kaasatud uute ravimite väljatöötamise uuringutesse.
Kas olete rahul oma karjääriga?
Jah. Küsimus ei ole karjääris, vaid töös eneses. Olin rahul ka arsti tööga. Kuna mulle meeldib organiseerida, siis olen praegu rahul. Küll on pinget liiga palju ja sellest tüdineb ära. Mul on kolm riiki, 80 töötajat.
Kas tablettidega võib asja korda teha?
Kui saad 40, siis on jäänud teoreetiliselt veel 24 aastat elada. Eesti mehe keskmine eluiga on 64 aastat. Mehed surevad südameveresoonkonna haigustesse ehk infarkti. See on seotud kolesterooliga. Ma ei tee siin mingit ravimiesitlust, kuid järelikult on see Eesti riigi probleem. Kui me selle ära lahendame, siis elame kauem. Sinna võiks investeerida küll.
Arstid soovitavad kõigepealt dieeti, rasvase menüü väljaviskamist. Reklaamida saab tervisemune ja rasvavaba margariini. On teatud ravimid, mis pikendavad eluiga ehk vähendavad infarktiohtu. Kui me tahame eluiga pikendada, siis me võiksime olla informeeritud nende toimest, kuid neid reklaamida ei saa.
Uued ravimid ei ole odavad – miks?
Investeerimisrisk on nii suur. Ühe ravimi väljatöötamine võtab 500-800 miljonit dollarit. 10 000 testitud molekulist ehk ravimist jõuab üks turule. Aega võtab kümmekond aastat, kaasnevad loomkatsed ja inimuuringud. Kuna protsess on kallis, siis on ravim kallis, aga riikide rahakott on piiratud. Uute ravimite hindu ei lasta alla, sest investeeritud raha tuleb tagasi teenida.
Selleks et ravimitootjaid mõjutada, lastakse maailmas, ka Eestis käiku igasuguseid meetodeid. Ravimitootjaid süüdistatakse ebaeetilises käitumises, arstide äraostmises. Ravimitööstus ei ole täiesti puhas, aga täna lüüakse palli ühte väravasse. Sarnast imagoprobleemi ei ole tubaka- ega alkoholitööstusel. Lisaks on tekkinud uus noot. Ravimifirmasid süüdistatakse inimese tervise rikkumises.
Raha, raha, raha?
AIDSi vaktsiini on võimelised välja töötama ainult suured ravimitootjad. Keegi ei loe sinna pandud raha. Viie aasta pärast võib näha tulemusi. Kui protsess lõpeb negatiivselt, siis tuleb raha maha kanda. Kui asi läheb positiivselt, siis hakatakse inimesi AIDSi vastu vaktsineerima. Ja siis keegi ühel päeval ütleb, et ravim on liiga kallis. Kui tekkib grupp sellised väitjaid, siis tekib surve. Kui seda odavamalt ei anta, siis tekib väide, et ravimitootja on süüdi patsiendi tervise halvenemises. Tekib paradoks – ravimitootjat hakatakse süüdistama haiguse süvenemises.
Kuidas mõjub rahamassi vähemine? Aastal 2003 maksab riik ravimitele vähem peale kui 2002. Kuidas mõjub see teie rahakotile?
(Jürisson võtab graafiku, mis näitab ravimikulutuste vähenemist tänavu. Müük kasvas vaid paanika ajal, selgitab ta. Kui tekkis hirm, et soodustused kaovad, siis hakkasid inimesed ostma.)
Meie arvates peaks haigekassa kenasti välja tulema, sest ravimikulutused vähenevad ja võetakse kasutusele piirhinnad. Piirhind tähendab, et määratletakse summa, mida haigekassa maksab välja toimeaine kohta.
Kas see annab võimaluse kasutada odavamaid koopiaravimeid?
Peale patendiaja kukkumist tulevad turule odavamad koopiaravimid. Kui on piirhind, siis on patsiendil valida, kas ta soovib koopiaravimit või kallimat originaalravimit. Viimasel juhul peab patsient ise rohkem maksma. Ravimitootjal jääb võimalus muidugi langetada hindu. Piirhinna süsteem on hea, sest oma põhimõtelt peaks see vabastama raha uute ravimite jaoks. Kui uusi ravimeid ei toodeta, siis ei ole ka midagi kopeerida.
Töö läheb järjest keerulisemaks?
Meie arvestuses tuleb seoses piirhindadega hakata ravi muutma 40 000-50 000 inimesel, mis on väga keeruline. Kuid kahtlemata on piirhinnal omad plussid. Sama rahaga saab ravida rohkem inimesi. Järelikult kuluefektiivsus tõuseb.
Kas saab töötada välja õnnetabletti – paned keele alla ja oled õnnelik?
Selle kohta ma ei oska öelda midagi.
Kas te ei müü sellist kaupa?
Meie antidepressantidega ei tegele.
Kas Lätis on sarnased probleemid?
Kui Eestis läheb kuus ja pool protsenti sisemajanduse koguproduktist tervishoidu, siis Lätis ainult kolm ja pool protsenti. Valimistel võitnud Einars Repše lubas viia numbri seitsme protsendini. Leedus on see näitaja sama mis Eestis, Euroopas ulatuvad tervishoiukulutused kaheksa ja poole protsendini.
Leedus olla üks astmahaige arsti ukse taga ära surnud, sest ei kirjutatud ravimit välja?
Leedus viidi sisse ravimieelarved. Igale arstile määrati summa – mõnisada dollarit ehk tuhat litti, mille eest võis välja kirjutada soodusravimeid. Leedus tekkisid sellest väga suured probleemid, sest arste trahviti, kui nad ületasid oma eelarvet. Mõned ravimid võivad maksta kuni 50 dollarit karp ja seega ammendus lubatud eelarve väga kiiresti.
Kas Eestis saavad asjad korda?
Tähtis on, et protsessid loksuksid paika. Ma ei näe Eestis väga suuri probleeme aastatel 2004-2005, aga me peaksime motiveerima inimesi oma tervise eest hoolitsema. Me maksame 13 protsenti solidaarselt, aga võiksime üles ehitada personaalsema süsteemi.
Ravimitootjate supp lahjemaks
Eesti Haigekassa soodusravimite loetelus on 2961 nimetust ravimeid, mille vahel jagatakse tuleval aastal ära 704 miljonit krooni. See on 6,9 protsenti vähem kui said ravimite maaletoojad tänavu.
Nende puhul makstakse ravimi ostjale kinni 50, 75 või 100 protsenti ravimi hinnast.
Seejuures on väga raske pääseda 75- või 100protsendilise soodustusega ravimite gruppi, kus praegu on mõnisada nimetust ravimeid, kinnitab haigekassa ravimite büroo juhataja Kadi Lambot.
100protsendilise soodustusega ravimite nimekirja kinnitab valitsus.
Nimekirja pääsemise üldtingimused on määratletud Euroopa Liidu direktiividega.
“Pisikesed jagelemised on igapäevased. Nimekiri pikeneb, hinnad tõusevad ja arstid kirjutavad üha rohkem kallimaid ravimeid,” ütleb Kadi Lambot.
Ravikindlustuse seadus määrab, et ravimitele võib minna kokku 20 protsenti kogu raviteenuse maksumusest. Seetõttu moodustub ravimidotasioon 2003. aastal 704 miljonit krooni.
Haigekassa 2002. aasta eelarve oli 4,895 miljardit krooni, millest 3 miljardi eest osutati raviteenuseid ja 771 miljonit krooni kulus ravimitele.
Kuulus vähivastane ravim Glivec oli 50protsendilise soodustusega nimekirjas. Taotlus tõsta see veel soodsamate ravimite nimekirja laekus septembri lõpus. Taotlus vaadatakse läbi paari kuu jooksul vastavalt protseduurireeglitele.
