Me teame
Suursaadik Sulev Kannike kuulas NATO laienemisotsust pisarsilmil. Geroge W. Bush kiitis Rüütlit hea töö eest. Leedu noored korraldasid esijänki saabumise auks hip-hop peo. Eesti rahva kolm püha eesmärki – ühineda Euroopa Liiduga, võita Eurovisooni lauluvõistlus ning astuda NATO-sse – on kõik peaaegu täidetud. Küpsustunnistus on käes, nagu üks kohalik telejaam rõõmustas. Milline nädal! Nüüd võiksime rahus …. surra. Aga ei, eestlased pole kunagi rahul. Nüüd on mõned meist esitanud küsimuse, kas NATO-ga liitumise üle ei peaks siiski rahvahääletust korraldama.
“Sisuliselt on NATO-sse astumise referendumiks olnud kolmed viimased riigikogu valimised, kus rahvas on toetanud neid erakondi, kes on oma välispoliitilistes programmides kinnitanud mõtet Eesti ühinemisest NATO-ga”, pareerib sarnase uitmõtte Meelis Atonen. “Kahtlen, kas NATO puhul on referendum tarvilik, kuivõrd sinna astumise suhtes ei ole meil olnud avalikku poleemikat”, räägib Tunne Kelam. “Näeksin vajadust referendumi järele juhul, kui Eesti üldsus oleks ses küsimuses selgelt lõhestunud,” paneb i-le punkti Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Liia Hänni. “Aga me teame, et NATO-ga liitumiseks on rahva toetus olemas.” Halleluuja! Me teame!
Okidoki. Me teame ühtteist veel. Näiteks seda, et rahvas toetab üldiselt Keskerakonda. Et mõned annaksid oma hääle Res Publicale. Et maakondades ruulib Rahvaliit, keegi kuskil hääletaks ehk Isamaaliidu poolt ning mõõdukaid pole üldse olemas. Milleks siis korraldada raha, aega ning närve kulutavaid valimisi? Kui on teada, siis sellest lähtumegi, kurat võtaks! Jagame mandaadid ilma pikema tseremoonitsemiseta laiali ja asi ants!
Me teame, et suguhaigustes on süüdi suguhaiged ise, sest tuhande võimaliku augu asemel, kuhu toppida, valivad nad ikka tuhande esimese! Me teame, et invaliididele makstavaid toetusi tuleks vähendada, sest simulandid ja päevavargad ei peaks “tegijate” arvelt elama. Me teame, sest viimased kolm korda oleme end esindama valinud inimesi, kes seda teavad.
“Formaaljuriidiliselt ei nõua NATO-sse astumine referendumit, sest tegemist on rahvusvahelise lepinguga”, nendib Hänni. Bingo! Mis juhtub siis, kui meile peale järgmisi või tõenäoliselt peale ülejärgmisi parlamendivalimisi öeldaks, et eestlaste soov SRÜ-ga ühineda on “üldiselt teada”? Avalikku poleemikat pole ju olnud?
Mihkel Raud
