Mees istus 15 kuud asjata türmis

Riigikohus mõistis tõendite nappuse tõttu õigeks vägistajaks peetud mehe, kes istus üle aasta vangis vaid ühe naise jutu põhjal. Ta saab riigilt ligi pool miljonit krooni valuraha.

“Ema suri mõni kuu enne, kui see jama pihta hakkas. Enne mu kinnivõtmist. Jumal tänatud, et ta ei pidanud seda kõike läbi elama. Seda valu ja häbi – poega süüdistatakse vägistamises – polnud ta ära teeninud.”

Tallinna külje all elav Villem (43) hoiab pisut värisevas käes kruusi kaljaga ja püüab teha lühikokkuvõtet ligemale 500 ööpäeva kestnud vangipõlvest. Süüdi mõistetuna vägistamises, ainsaks tõendiks tema peale osutanud naise ütlused. Eelmisel nädalal mõistis Riigikohus ta õigeks.

“Kaks sünnipäevagi möödusid trellide taga. Hea, et niigi kaua vastu pidasin. Hea, et enam vene aeg pole. Võib-olla teate, mida kõike siis vägistajatega tehti. Aga ega tänagi kerge ole.

Tänu sellele, et joonistada oskan, pidasin vastu. Suutsin ennast kasulikuks teha.”

Kõhn, siniste silmadega ja vuntsidega mees on vabaduses viibinud viis päeva. Neist ühe ööpäeva kaalus ta selle kohtumise plusse ja miinuseid. See on esimene kord pärast vabanemist, kui ta kellelegi endaga juhtunust räägib, ent kuulsaks saada ta ei taha ja palub oma nime saladuseks jätta.

Vägistamine pimedas bussipeatuses

Detsembriõhtu aastal 2007. Kell on ­üheksa. Egle, habras noor naine, lahkub töölt ja sammub läbi pimeduse bussipeatusesse. Peatus on inimtühi, kui välja arvata põõsastikus varjuv ebard.

See tungib naisele kallale, näitab varrukasse peidetud roostes teraga nuga, kähistab tapmisähvardusi ning vägistab õnnetu naise sealsamas põõsastes. Vastuseks naise palvetele halastada putrab vägistaja midagi oma minevikust lastekodus. Pimedusest hoolimata näeb naine ründaja nägu. Mees põgeneb, olles haaranud naise käekotist 75 krooni ja lapanud läbi tema märkmiku(!). Egle sõidab koju, räägib juhtunust abikaasale, ent politseisse ei helista.

Ta ei tea pimedusse haihtunud ründaja nime ega usu, et keegi mehe enam leiaks. Ent mis peamine – ta pelgab ründaja tapmisähvardusi. Naine külastab psühholoogi ja hakkab tasapisi eluga harjuma.

Rohkem kui pooled (mõningatel andmetel isegi 80 protsenti!) vägistamisohvritest ei pühenda riigiasutusi kunagi oma õudsesse saladusse. Nad kardavad ründajat, neil on ametnike ees piinlik. Mõni kardab, et teda hakatakse valetamises või vägistaja provotseerimises süüdistama.

Uurijate, prokuröride ja kohtunike töös on aga üks kõige keerulisemaid küsimusi – keda vägistamise puhul uskuda. Füüsilisi vigastusi ju sageli ei tekitata, kehavedelikke sündmuskohale ei jäeta ja objektiivseid tõendeid napib.

Kust jookseb see peenike joon, millest ühele poole jääb kindel veendumus: kannatanu tahte vastane seksuaalakt toimus, kasutati vägivalda ja süüdi on just see mees?

Siin tuleb mängu uurijate-prokuröride meisterlikkus – kui piisavalt tõendeid koguda ei õnnestu, tuleks asjaosalisi säästa ning jätta kriminaalasi ootama edasisi arenguid – isegi kui see tähendab uue ründe toimumise ohtu. Olukorda, kus kohus (eriti Riigikohus) saaks ette heita tõendite puudulikkust ja mõne elementaarse uurimistoimingu tegematajätmist, ei tohiks tekkida.

Politsei kuuleb juhtunust poolteist kuud hiljem

Egle tragöödia on 47 päeva ainult tema ja tema abikaasa teada. Ent 4. veebruaril, päise päeva ajal, näeb kaubanduskeskuses töötav Egle oma tööpostist mööda jalutamas ja tema poole kiikamas üht tontlikku kuju. Ta tunneb möödujas ära vägistaja. Naine ruttab kaubanduskeskuse turvaruumi, sest tahab veenduda, et ei eksinud. Vaadanud koos turvatöötajaga läbi valvekaamerate videolindid, on naine täiesti kindel, et see oligi sama vuntsidega mees, kelle süül Egle elu pole enam endine.

Ka turvatöötaja tunneb mehe ära! See on ju Villem, kes mõned kuud tagasi töötas keskuses kärulükkajana.

Kaks päeva hiljem, õhtul kella kuue paiku, vaatab Villem kodus televiisorit. Heliseb telefon.

“Tere, helistan politseist. Kas tuleksite siia? Üks asi vajab lahendamist.”

“Vastasin, et ma ei saa õhtusel ajal linna minna, sest pärast ei tule kodukanti enam ühtki bussi. Et tulgu ise siia ja rääkigu, mis tarvis. Tulidki. Mõtlesin, et kui pikk see jutt ikka on, isegi teleka jätsin mängima. Sõidutasid mind jaoskonda ja ulatasid süüdistuse – no teate, see oli anekdoot. Kõik need nilbed teod, mis süüdistuses kirjas. Ja see, et seda kõike olevat teinud mina, see oli topeltanekdoot. Esialgu ma ei muretsenud. Politseinikud tegid ettepaneku – võta vägistamine omaks või muidu... Mulle näidati toimikutepakki ja öeldi – need siin on Lasnamäel toime pandud seni lahendamata vägistamised. Kui vastu ajad, määrime sulle kõik kaela.

Paneme su pildi “Reporteri” saatesse ja ülehomme on siin järjekord naistest, kes näitavad näpuga sinu peale ja räägivad, et sina neid vägistasid.”

Klassikaline lugu. Villem on napsivend, elab üksi. Alibit tal pole. Tal pole enda kaitseks muud öelda kui “eriti originaalne” argument: “Ma pole seda kuritegu toime pannud.”

Seevastu kannatanu jääb endale kindlaks. Räägib ülekuulamisel, et kaubanduskeskuses tema poole vaadanud mees on vägistaja. “Tundsin ta ära silmade, näo kuju, kasvu, kehahoiaku ja suu ümber oleva habeme tõttu.” Ütleb, et tunneks ründaja isegi siis ära, kui see välimust muudaks. Tuvastab mehe läbi peegelseina korraldatud äratundmisel.

Kriminaalasja edasise saatuse peab otsustama prokurör – kas ta usub kannatanut või meest, kelle kogu kaitsetaktika seisneb väites “see polnud mina”? Prokurör saadab asja kohtusse, sest ei kahtle kannatanu sõnades.

Kohtunikele piisas naise jutust

Harju maakohus ja  Tallinna ringkonnakohus mõistavad Villemi süüdi ning määravad karistuseks kolm ja pool aastat vanglas. Mõlemad kohtud möönavad, et Egle ütlused on ainus tõend Villemi vastu, kuid “ütlused on järjekindlad, kannatanut on hoiatatud valeütluste andmise eest ja vägistamise puhul saavadki ütlusi anda ainult asjaga vahetult seotud isikud”.

Tsiteerivad lisaks üht Riigikohtu aastatetagust lahendit, et teatud juhtudel võib ka ühestainsast tõendist piisata.

Villemi jutt, et kannatanu on tema suhtes eksinud ja meeltesegaduses ning soovib lihtsalt süüdlast leida, jäetakse tähelepanuta. Nagu ka tema teised argumendid: Egle märkmikult leiti meesterahva DNA, kuid see ei olnud Villemi oma; Villem joob igal õhtul tubli portsu õlut, kuid Egle ei maininud õllelõhna; Villem oleks pidanud vägistamise toimepanemiseks kõndima üle 10 kilomeetri jala, sest tema kodust kuriteopaika bussiühendus puudus; Egle ründaja jutt lastekodus kasvamisest ei käi Villemi kohta, kes elas koos vanematega. Ri ngkonnakohtunikud heitsid Villemile koguni ette, et ta pole oma väidet kuriteo ajal kodus viibimise kohta millegagi tõendanud.

“Teie vist horoskoopi ei usu,” küsib Villem häbelikult. “Aga mina usun. Ma olen Kala ja mul on vägev intuitsioon. Uskusin terve selle aja, et õiglus võidab.”

Villem võitles lõpuni. Viis asja Riigikohtusse ja saavutas uskumatu võidu. 7. mail mõistis Riigikohus Villemi õigeks ja mees sai vabadusse. Villemi kaitsja, vandeadvokaat Talvi Vaske, kelle jaoks see oli üks karjääri kaalukamaid võite, kiidab otsust: “Täiesti tavaline inimene meie hulgast, kes pole avaliku elu tegelane ega muidu rikas ja ilus, võib ka edaspidi loota, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, ning uskuda, et seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest. Uue üldmenetluse kohtupraktika hakkab paigale loksuma. Kaitsja ei pea politseid või prokuratuuri taga ajama, et see oma töö põhjalikult ära teeks. Kui nad vajalikke tõendeid koguda ei suuda või ei taha, siis tulebki süüdistatav õigeks mõista.”

Riigikohus leidis rohkelt vigu

Riigikohtunike hinnang kriminaalasja eeluurimisele, samuti madalama astme kohtuotsustele oli karm. Toomemäe korüfeed Hannes Kiris, Jüri Ilvest ja Eerik ­Kergandberg märkisid, et Villem mõisteti süüdi vaid ühe tõendi – kannatanu ütluste alusel. Riigikohtunikud nõustusid, et kannatanu ütlused olid kogu pika protsessi jooksul järjekindlad – teda ründas 19. detsembril 2007 Villem. “Kuid ütluste järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust,” tõdes Riigikohus ja tulistas: “Kohtueelne menetlus ei kulgenud ootuspäraselt. Pole tehtud piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Toimetamata on sündmuskoha vaatlus, kannatanu ütluse olustikuga seostamine ja üle kuulamata on jäetud kannatanu abikaasa, kellele kannatanu väidetavalt kohe pärast kuriteosündmust toimunust rääkis.”

Riigikohtunikke ärritas, et madalamad kohtud Villemi alibist ei hoolinud. “Süüdistatav viibis kodus üksinda ja seetõttu ei olnud ühtki isikut, kes kinnitaks tema väidet. Ent menetlejale oli teada, kus süüdistatav esitatud alibi kohaselt kuriteo toimumise ajal viibis ja sellest tulenevalt ka reaalne võimalus süüdistatava ütlusi kinnitavate või neid kummutavate tõendite kogumiseks.”

Ka tõik, et kannatanut nõnda kergelt usuti, oli riigikohtunike meelest pisut liig.

“Kohtud ei ole piisava põhjalikkusega käsitlenud asjaolu, et kannatanu teavitas politseid ründest pooleteise kuu pikkuse viivitusega. Vägistamisest teatamata jätmist võib teatud juhtudel lugeda mittetaunitavaks. Kuid samast seisukohast lähtuvalt ja ründe kordumist vältida soovides ei saa sellest kuriteost koheselt teatamata jätmist mingil juhul aktsepteerida.

Iseenesest on kahtlemata õige, et kriminaalmenetluse alustamisel poolteist kuud pärast väidetavat kuriteosündmust on olulisel määral vähenenud tõendite kogumise võimalused. Kuid samas ei ole mingit põhjust heita seda ette süüdistatavale – nii nagu seda tegi ringkonnakohus.”

Kättemaksu kartus

Kui Riigikohtu arvamusest isegi välja jätta madalama astme kohtunikele mõeldud “pedagoogilise pepulaksu& ;rdq uo; koefitsient, on selliste eksimuste väljatoomine väga karm. Võiks isegi küsida, kuidas on võimalik, et niisugune kriminaalasi kohtusse jõudis, ja veel enam – kuidas sellised otsused said sündida. Võib ju mõista kohtunike veendumust ja kaastunnet kannatanu suhtes, aga kuhu jäid tõendite kogumile esitatud nõudmised?

“Jah, tõendeid nappis. Ent selleks ajaks, kui kannatanu meie poole pöördus, oli poolteist kuud möödas. Täiendavaid tõendeid polnud võimalik koguda. Kannatanu on sellistes asjades enamasti ainus võimalik tõendiallikas. Kannatanu ütlustes ei olnud vähimatki alust kahelda, seepärast otsustasin asja kohtusse saata,” ütleb prokurör Natalja Lebed täna.

“Riigikohtu otsus üllatas mind,” lisab ta. “Arvasin, et kriminaalasi võidakse esimesse kohtuastmesse uueks arutamiseks saata, aga täielik õigeksmõistmine oli pisut ootamatu.”

Esimese ja teise astme kohtus näevad kohtunikud reaalseid asjaosalisi – inimesi koos nende vahetute reaktsioonide, pilgu ja kehakeelega. Riigikohus seevastu tegi otsuse üksnes toimiku põhjal.

“Minul ning kahel kohtukoosseisul kujunes istungil siseveendumus, et kohtualune on süüdi.

Riigikohtul toimiku põhjal ei kujunenud. Olen tänaseni veendunud, et kannatanu ei eksinud.”

Lebed lisab, et teatas otsusest kohe kannatanule. “Ma ei saa teile öelda, kuidas ta reageeris.

Aga alates esimestest ülekuulamisest on ta väljendanud hirmu oma turvalisuse pärast.”

Ent oma elu pärast kardab ka Villem. Tema sattus vihma käest räästa alla. “Õigeksmõistev otsus pole üldse tähtis,” ütleb ta. “Tähtis on, et see vaene naine ja tema pereliikmed olukorrast aru saaksid. Mul on kannatanust kohutavalt kahju, sest see, mis temaga juhtus, on jube. Kui keegi minu naisega nii käituks, teeksin temast saepuru. Ma ei saa ka kannatanut milleski süüdistada, sest ilmselt ta tõesti siiralt uskus, et mina olin see. Aga ta eksib. Ainult et mis siis, kui keegi kannatanu lähedastest on veendunud, et riigikohus eksis, ja mind ähvardab kättemaks? Kes mind kaitseb?”

Möödunud neljapäeval astus Villem vanglast välja ja jõudis tagasi koju, ema majja, mille ta enne vangisattumist oli kenasti korda sättinud. See suvi kulub rääma lastud elupaiga korrastamisele. Pool miljonit krooni, mis riik mehele alusetu vangipaneku eest võlgneb, laekub loodetavasti õige pea. Villem teab juba, mis ta rahaga teeb: “Osa annan õele, kes mind kõige rohkem aitas, kui vangis olin. Osa läheb maja remondiks. Ja ülejäänu tütretütrele, kes sündis natuke enne mu vangipanekut – ma pole pisipõnni veel näinudki.”