Mees, kelle tõttu hukkuvad Eesti sõdurid
Eesti kaitseväelaste vastane Afganistanis on Jalaladdin Haqani (ka
Jalaluddin Haqqani, arvatavasti 60aastane). Sõna otseses mõttes
ta ei ole ainult eestlaste vastane, sest ta asub Talibani hierarhias liiga
kõrgel. Aga ikkagi. Estcoy meeste surm läheb
lõppkokkuvõttes puštu hõimupealiku ning Talibani
ülemjuhataja Haqani arvele. Kui Afganistanis sõdivad ja seal
langevad Eesti sõdurid valavad oma verd Eesti vabaduse nimel (nagu on
nüüd kuulda olnud), siis selles uues vabadussõjas tuleb
Haqanit pidada nii Punaarmee kui Landeswehri kehastuseks ühekorraga.
Kes on see ülivõimas mees? Ta on Frankensteini koletis, kes on
väljunud oma looja kontrolli alt.
Esiteks on Haqani muidugi
aastatel 1979–1989 peetud NSV Liidu vastase sõja kangelane. Mis
tähendab automaatselt seda, et ta on seotud Pakistani luurega ISI
(Inter-Service Intelligence) ja Ameerika luurega CIA (Central Intelligence
Agency).
Ühendriikide praegune kaitseminister Robert Gates, kes
oli 80ndatel CIAs tähtsuselt teine mees, peaks sellest suhtest teadma
mõndagi. Iseasi, kas ta tahab seda mäletada.
Veel märksa
rohkem peaks Haqanist teadma Pakistani luure. Iseasi, kas nad tahavad seda
tunnistada.
Venemaa ja India vastu
Alustades algusest, on lugu lühidalt kokku võetuna järgmine.
Pärast nõukogulaste 1979. aasta invasiooni Afganistani
avastasid ameeriklased islami fundamentalistide kasulikkuse võitluses
kommunismiohuga. Pakistani territooriumil loodi mudžaheedidena tuntud
islamivõitlejate treeninglaagrid. ISI ja CIA abiga hakati sinna
värbama võitlejaid kogu islamimaailmast.
ISI kunagisele
juhile Hamid Gulile kingiti omal ajal suur kamakas kunagisest Berliini
müürist. Berliinlased andsid selle tänutäheks selle eest,
et džihaadisõdalaste patroon Gul andis kunagi 80ndatel “kurjuse
impeeriumile” esimese löögi.
Siiski oli Pakistani
juhtkonnal tollal käsil märksa peenem mäng –
džihhaadisõdalaste kaudu taheti saavutada kontroll Afganistani üle
ning samal ajal rikkuda India vägede elu Kashmiris.
Pakistani silmis on India vaenlane number üks ja kõik vahendid,
mis aitavad indialaste elu keeruliseks teha, on head vahendid. Pakistan
saavutas oma eesmärgi lääne suunal pärast 1987. aastat, kui
nõukogulased viisid oma väed tasapisi Afganistanist välja. 90.
aastatel võidi Pakistanis rõõmustada ka edu üle
kirdesuunal – India pidi hoidma Kashmiris kahtteistkümmet
diviisi võitluseks naaberriigist sisse imbuvate
džihaadisõdalastega.
Pärast 2001. aasta kiiret
võitu Talibani üle kaotasid ameeriklased huvi Afganistani vastu.
Esikohale tõusis arveteõiendamine Iraagi diktaatoriga.
Võitluseks Saddamiga läks kogu aur ja võhm.
Pakistanis võeti seda kui märki, et USA ei ole pikemas
perspektiivis huvitatud Hamid Karzai nukurežiimi ülevalhoidmisest.
Pakistani liidrid võtsid vastu otsuse, et nad panustavad ka
edaspidi Talibanile. Peaks Karzai langema ning ameeriklased Afganistanist
lahkuma, täidab tekkinud vaakumi Taliban ning seepärast peavad
Pakistani eriteenistused ja armee hoidma suhteid Talibaniga. Neid hoitigi. Ja
neid hoitakse ka praegu. Paraku ei hoita neid suhteid sugugi nii, nagu
Pakistani liidrid seda veel kümmekond aastat tagasi endale ette kujutasid.
India luurel õnnestus omal ajal lindistada president Pervez Musharrafi
ja kindralstaabi ülema Aziz Khani jutuajamine, kus viimane teatas, et
armee hoiab džihhaadisõdalaste “munasid peos”. India
avalikustas selle jutuajamise sisu 1999. aastal. Praegu on ajad ke
erulisemad – kes kelle mune peos hoiab, jääb kohati õige
arusaamatuks.
Washington võib Pakistanile teha
häbi nii palju kui tahes, aga sealsete liidrite maailmavaadet see ei
kõiguta. Endine president Musharraf ütles saksa ajakirjale Spiegel
sel aastal antud intervjuus, et omal ajal tõmbas Ameerika nad
sõtta NSV Liidu vastu ja et ISI abita poleks seda sõda kunagi
võidetud. Kui sõda sai läbi, leidis Pakistan korraga, et ta
on silmitsi 30 000 “töötuks jäänud”
mudžaheediga. Musharraf: “Kas oli Washingtonis üldse kellelgi mingi
strateegia, mida nende inimestega edasi teha? Ei, keegi ei aidanud
Pakistani kuni 2001. aastani.”
Pärast New Yorgi
ründamist hakkas Pakistan saama USA-lt miljard dollarit aastas
terrorismivastaseks võitluseks (see raha olevat kulunud relvade
ostmiseks, mis paigutati hoopiski India piirile).
Nagu eespool
mainitud, tundus Pakistani liidritele, et Iraagi asjadesse sukeldunud
ameeriklastel puudub pikem huvi Afganistani vastu. Aastad läksid ja
Taliban tõusis fööniksina tuhast. Tema juhtfiguurid istusid
kindlalt Pakistani territooriumil, ajades ISIga nii tihedalt asju, et Pakistani
luure vastav osakond olla muutunud sama hästi kui Talibani
allorganisatsiooniks. Väidetavalt reedavad Pakistani luure ametnikud NATO
sõjaplaane Talibanile. Ameeriklased filmisid 2004. aastal seda, kuidas
Pakistani laagrites redutavad taliibid läksid Afganistani piirile
Pakistani sõjaväe kaitse all.
Algul meelitused,
siis verine klaperjaht
Nüüd sõjakangelase
Haqani juurde. 80ndatel sai Haqani jänkidelt miljoneid dollareid abi.
Temast peeti väga lugu. Kunagine kongressiliige Charlie Wilson olevat tema
kohta öelnud “headus ise” (goodness personified). Haqani
räägib araabia keelt ning tal on mõjukaid sidemeid Pärsia
lahe naftariikides, kus ta käib toetajatelt aeg-ajalt raha küsimas.
Haqanit peeti sõltumatuks vaimuks ja võrreldes teiste
sõjapealikutega puhtaks ning ideaalidega meheks, mistõttu 90.
aastatel võimule pürginud Taliban soovis teda näha enda
ridades.
Haqani lõi uue võimuga käed ning sai
siseministri koha taliibide valitsuses.
Ometigi polnud ameeriklased
ega pakistanlased tema siiras “talibaniseerumises” kindlad. 2001.
aastal sündis terrorismiga võitlevate eriteenistuste seas idee
meelitada Haqani terrorismivastases võitluses enda poolele. ISI andis
talle 2001. aasta lõpus varjupaiga Pakistani provintsis
Waziristan. Toimus kõrgetasemelisi kohtumisi tema ja ameeriklaste vahel.
Rääkimiste sisu pole teada.
Kui selgus, et
Haqani ei taha “õigele” poole üle minna, alustati tema
peale klaperjahti. Ameeriklased tulistasid kahe kuu kestel Haqani oletatavaid
peatuspaikasid täppisrelvadega. Kaks kuud kestnud jahi tulemuseks oli 38
laipa, kolm purustatud maja ja purukspommitatud mošee. Haqanit
kätte ei saadud.
Haqani seeniori pole suudetud seniajani
tabada. Võib kujutleda, milleks oli ta võimeline veerand sajandit
tagasi, kui ta pidas noore mehena võitlust NSV Liidu
okupatsioonivägede vastu. Olles toetatud ning relvastatud maailma
võimsaima riigi USA poolt.
Haqani oli väga efektiivne
sõjamees. Sellise mastaabiga kommunismivastase võitluse veteran
võiks tagantjärele isegi pälvida Eesti kõrgeima
välismaalastele mõeldud autasu – Maarjamaa risti.
Et see mees on nüüd juhtumisi meie üks kõige kurjemaid
vaenlasi kauges, ent meile samas nii lähedases Afganistanis, see on juba
ajaloo paradoks.