Viimane aga vajab möödapääsmatut sissejuhatust: nimelt õnnestus   Teises  maailmasõjas Rootsi diplomaadil päästa koonduslaagritest (peamiselt Ravensbrückist ja Theresienstadtist) vähemalt 20.000 vangi, neist u. 5000 juuti. Üks aktsioonis osalenud nn valgetest bussidest on eksponeeritud  Jeruusalemma Yad Vashem Holocausti mälestuskeskuses. Sõjajärgsetel aastatel on näiteks mitmed Rootsi, Ameerika ja Iisraeli ajaloolased, ajakirjanikud jt üritanud seada kahtluse alla Bernadotte sõjaaegse tegevuse  eesmärke, kuid need ei osutunud kuigi tõsiselt argumenteerituiks. Teisalt võib „kahtlejate" motiive ka mõista, kui veidigi süüvida maailma lähiajalukku.     

   Nimelt algas 1947. aasta sügisel mandaatalade Palestiina ja Transjordaania jagamise viimane faas, mille käigus otsustas ÜRO luua kaks uut riiki - Iisrael ja Palestiina. Loomulikult ei olnud tulevase juudiriigi territooriumile jäävad araablased, kes muide moodustasid ca 80% elanikkonnast, elama ideoloogiliselt hoopis teistsuguses süsteemis. See saigi tegelikult esimese Araabia-Iisraeli (1948-1949) sõja peamiseks käivitajaks, eelkõige kohalike araablaste abipalved naaberriikide juhtide poole. Nood siis kuulutasid Iisraelile sõda. Iisraeli loomise poolt (kuulutati välja 14. mail 1948) aga seisid tollal mõjuka sionistliku liikumise kõrval ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalised vetoõigusega liikmed USA ja Nõukogude Liit (mõlemad majanduslik-ideoloogilistest põhjustest tulenevalt+ vastav lobitöö). 

   Seevastu krahv Bernadotte meelest oleks olnud kõige õiglasem luua Palestiina-Transjordaania juudi-araabia liitriik. Pärast sõjategevuse algust mõistis ta, et konfederatsiooni loomise plaan on läbi kukkunud. Olles ohtlikus sundseisus seisis ta aga kaljukindlalt kahe printsiibi eest: Jeruusalemm peab saama vastavalt ÜRO resolutsioonile nr. 181 (1947) rahvusvahelise staatuse ning kõikidel põgenikel (vähemalt 700.000 araablasel ja 30.000 juudil) on õigus koju tagasi pöörduda.

    Niisugune elementaar-humanistlik suhtumine oli loomulikult totaalselt vastukarva juudi rahvusradikaalidele, kelledest briti Palestiinas tõusis esile põrandaaluse Lechi (lühend „Iisraeli Vabaduse Eest Võitlejad"). Organisatsiooni terroristid otsustasid Bernadotte mõrvata, kavandajate seas oli ka tulevane Iisraeli peaminister Ytzhak  Shamir (s. 1915). Kuritegu viidi täide 17. septembril 1948 Jeruusalemmas, mil koos rahuvahendajaga mõrvati ka ÜRO sõjaline vaatleja, prantsuse kolonel André Serot (1896-1948). Muuseas, Shamir osales ka Lord Moyne (1880-1944) mõrvamises 1944 (sic!) Kairos. Atentaadi otsesed teostajad arreteeriti, kuid üsna pea vabastati Iisraeli riigikohtu otsusega amnestia raamides. Oligi kõik.

    Mis puutub aga teo moraalsesse külge, siis vähemalt Iisraeli vaskapoolsed tunnevad veel praegugi piinlikkust.1995 vabandas Iisraeli välisminister Shimon Peres (s. 1923) Rootsi ametlike esindajate juuresolekul selle mõrva eest. Ehk ooperi „Wallenberg" komponeerija Erki Sven Tüür innustub nüüd looma heliteost „Bernadotte"? See on muidugi naiiv-retooriline küsimus.