Teise maailmasõja eel ja ajal Tallinnas tegutsenud ettevõtjal Mihkel Klemmeril oli omalaadne hobi. Ta kogus päevakajalisi poliitilisi pilapilte, lõigates neid välja maailma ajalehtedest. Eriti meeldisid talle pildid Hitleri ja Stalini sõprusest. Karikatuurid kleepis ta mustakaanelisse kaustikusse, mille tiitellehele kirjutas “Sõda 1939– piltides”.

Peterburist pärit Klemmer oli haritud mees, kes oli õppinud elektrotehnikat nii Peterburis kui ka Inglismaal ja Prantsusmaal. Ta oskas vene, inglise, saksa ja soome ning veidi ka prantsuse keelt. Seetõttu oli ajalehtede valik, mida ta luges, väga mitmekülgne.

Klemmerile kuulus aastast 1930 mehaanikatööstus Helios. Lisaks omas ta kinnisvara ja autot. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel Helios natsionaliseeriti ja Klemmerist sai ettevõtte tehniline juhataja. Novembris 1940 aga otsis kriminaaljälitus läbi Klemmeri korteri Kreutzwaldi tänaval ning konfiskeeris kirjutusmasina ja nõukogudevastast kirjandust. Mees ise jäeti seekord vahistamata.

Vahetult enne sõja algust, juunis 1941 küüditati Klemmeri abikaasa Lydia Venemaale, kus ta 1942. aastal suri. Klemmerit ennast aga ei puututud, ta töötas endiselt Helioses, millest oli üleöö saanud strateegilise tähtsusega ettevõte. Helios täitis nimelt sõjatellimusi ja Klemmer vabastati isegi mobiliseerimisest Tallinna kaitsetöödele.

Pikka pidu siiski polnud, 13. augustil 1941 vahistas NKVD Klemmeri. Teda süüdistati ühenduse pidamises vapsidega. Klemmer kuulati kolmel korral üle, ent ta jäi endale kindlaks – mingeid sidemeid vapsidega tal ei ole ning üleüldse pole ta kunagi poliitikaga tegelnud. Ka tunnistajad ei öelnud Klemmeri kohta midagi kompromiteerivat.

Mis sai Klemmerist edasi? “Seoses sõjaolukorraga evakueeriti ta Nõukogude Liidu tagalasse,” loeme toimikust. Rohkem fakte pole. Tõenäoliselt õnnestus Klemmeril veel Eestis põgeneda. Sellele vihjab ka toimik. “Tagaotsimise käigus Klemmerit vanglatest ja laagritest ei leitud ning seetõttu juurdlus katkestati ja anti 23/XI-42 ajutisele hoiule NKVD I Eriosakonna arhiivi kuni arreteeritu leidmiseni.” Igatahes pärast sakslaste saabumist Eestisse ilmus Klemmer taas Tallinna ja jätkas tööd Helioses. Käis sageli Saksamaal. 1944. aastal põgenes ta Saksamaa kaudu Austraaliasse. Sealt ta saatis Eestisse kirju Marta Remmeli nime all kuni oma surmani 1963. aastal.

Julgeolek aga jäigi pimeduses kobama. 1964. aastal lõpetas KGB Klemmeri kriminaalasja kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Tema jälile ei jõutud kunagi. Või siiski? Kas oli Mihkel Klemmeri imetabaste pääsemiste ja sagedaste Saksamaa-külastuste taga sõja ajal veel midagi, millest asjaosalised targu vaikisid ja dokumente maha ei jätnud?