03.10.2008, 00:00
Mees, kes reetis mängeldes
Saksa okupatsiooni aegset kardetud Eesti Julgeolekupolitseid juhtinud Ain-Ervin Mere oli tegelikult KGB agent varjunimega “Müller”.
Natside repressiivorgani Eesti Julgeolekupolitsei ülem Ain-Ervin Mere
kuulub kahtlemata Eesti ajaloo mustemate nimede hulka. Tema osalust
sõjakuritegudes kinnitas äsja ka Inimsusvastaste kuritegude
uurimise rahvusvaheline komisjon, mille tööd juhtis Soome diplomaat
Max Jakobson. Vähesed aga teavad, et enne sakslaste teenistusse astumist
teenis endine Eesti lennuväeohvitser Mere NKVDd, andes üles Eesti
ohvitsere.
Agent “Mülleri”
tuleristsed
Augustis 1940 määrati vast loodud 22.
Eesti laskurkorpuse diviisi eriosakonna ülemaks Venemaa eestlane Pavel
Utikas. Oma ülemuselt sai ta enda käsutusse kaks-kolm agendiks
värvatud Eesti ohvitseri. “Mulle isiklikuks sidepidamiseks üle
antud ohvitseride hulgas oli üks Meri- või Mere-nimeline major.
Kellena Mere töötas, ei mäleta, just nagu oli see
operatiivosakonnas, tundis hästi lõhkeasjandust, nagu ta ka ise
mulle kohtumistel rääkis,” meenutas Utikas 1953. aastal.
Tõenäoliselt toimus diviisi staabi operatiivosakonna
ülema asetäitja Mere värbamine veidi hiljem.
Nimelt
on julgeoleku peavalitsusele Moskvasse septembris 1956 Tallinnast saadetud
ettekandes selleks oktoober: “10. oktoobril 1940 värbas 180.
laskurdiviisi NKVD eriosakond Mere agendiks varjunimega
“Müller”. Oma initsiatiivil andis ta julgeolekuorganitele
tõsised andmed Eestis tegutseva nõukogudevastase
spiooniorganisatsiooni kohta.” Nende andmete alusel viidi sisse
agentuurtoimik “Fašistid”, kuid sõja alguse
tõttu õnnestus vahistada vaid üks rühma liige, R. Okas,
kes “uurimise käigus kinnitas agent “Mülleri”
andmeid”.
Ka Utikas kiitis Meret kui head ja kasulikku agenti.
“Major Mere kui agent tegi päris väärtuslikke ettekandeid,
kui 1941. aastal saabus Tallinna Saksa aurik ümberasuvate sakslaste
järele. Mere tegi ettekandeid niisuguste isikute kohta, kes ei olnud
sakslased, kel polnud sugulasi Saksamaal, olid puhtad eestlased, aga palusid
ümberasumiskomisjoni neid viia Saksamaale, kuna koos venelastega nad elada
ei tahtnud. Mere tegi ettekandeid raadiosaatjate kohta, mis jagati tollal
sakslaste poolt natsionalistidele-eestlastele.”
Agent
“Mülleri” tähetund saabus aga siis, kui ta paljastas
NKVD-le põrandaaluse salaorganisatsiooni. “Mere tegi ettekande,
seejärel rea järgnevaid Tallinnas elavatest ja erinevatel kohtadel
töötavatest eestlastest koosneva grupi kohta, kes valmistasid
põranda all ette Nõukogude võimu asendamist uue kodanliku
valitsusega. Kõik need isikud, umbes 9–10 inimest, olid Mere head
tuttavad. Tema ise, Mere, oli nende poolt määratud
sõjaministriks.”
Seda juttu kinnitas ka Utikase toonane
alluv eriosakonnas Hugo Virnhof. Tema sõnul olid sel
põrandaalusel grupil sidemed välismaaga ja neile “oli juba
siis teada, et suvel 1941 alustab Saksamaa sõda Nõukogude Liidu
vastu”. Ning kui Saksa väed vallutavad Eesti, astub see
põrandaalune valitsus, mille sõjaministri koht anti Merele, kohe
ametisse.
Reetis Pätsi adjutandi
Kõik need ettekanded saadeti Utikase sõnul edasi Riiga ja sealt
omakorda Moskvasse. Ettekanded kavatsetavast riigipööramisest Eestis
jõudsid lõpuks Beria enda lauale. Tulemuseks oli mahukas
direktiiv kõigile Eesti, Läti ja Leedu NSV luureorganitele.
Tänutäheks sai Utikas aukõrgendust: ta
määrati kogu Eesti korpuse eriosakonna ülemaks. Mere jäi
aga tema isiklikuks agendiks edasi ja “jätkas ettekannete tegemist
ülalmainitud
grupi kohta”.
Utikas iseloomustas Meret kui tarka,
korrektset, hea mäluga meest, kes kirjutas pikki,
kolme-neljaleheküljelisi ettekandeid. Utikase sõnul
lahkus Mere naine ümberasumise käigus Saksamaale ja ka Mere
püüdis Eestist lahkuda, kuid ümberasumiskomisjon keeldus teda
kui sõjaväelast nimekirja panemast. Oma lahkumissoovist ei maininud
Mere Utikasele loomulikult sõnagi.
Kord ühel
õhtul saabus Tallinna sõjaväeringkonna eriosakonna
ülema asetäitja ja soovis kohe Merega kohtuda. Teemaks ikka seesama
põrandaalune grupp. “Vestlus, küsimused, täpsustused,
vastused kestis tunde kolm. Pärast seda eriosakonna ülema
asetäitja andis Merele allkirja vastu soliidse rahasumma (500–600
rubla), mille Mere tänades vastu võttis.” Mere sai
ülesandeks mõningaid küsimusi täpsustada, mida ta ka
tegi.
Ka Utikaselt sai Mere rahasummasid kolm-neli korda aastas
50–150–200 rubla ulatuses. “Rahast Mere ära ei
öelnud, alati võttis vastu ja tänas.” Utikase loost
selgub huvitav detail. Nimelt algul ei uskunud korpuse eriosakonna ülem
juttu põrandaalustest, mis maksis hiljem talle koha.
Kättemaksuks Utikasele, kes tema kohale ülendati, tegi ta salaja
Mere ettekannetest koopiad ja edastas need rivaalile, NKVD ülemale Eestis
kindralmajor Boris Kummile. Too aega ei kaotanud.
Toimus
käpardlik operatsioon, kätte saadi üks mees ning eriosakonna
töö oligi sellega luhta läinud. Kumm sai
tõenäoliselt Beria käest isetegevuse eest korraliku
peapesu.
Imekombel on säilinud mõned koopiad Mere
ettekannetest Utikasele, kus on juttu põrandaalusest organisatsioonist.
22.–23. aprillist 1941 pärit agent “Mülleri”
ettekanne on eriti huvitav, sest siin on kahe tuntud Eesti ohvitseri nimed,
kellele see võis maksta elu.
Mere teatas, et lisaks
Tallinnale asub organisatsioon ka Tartus, kus seda “juhib üks
polkovnik”.
Tema nime Merele ei öeldud, kuid ta pakkus
lahkelt kaks võimalikku nime ise välja. “Major Merel olevate
andmete põhjal 182. laskurdiviisi staabis teenivad järgmised
polkovnikud: 1. Polkovnik Jaan Kurvits, kes kui väga energiline ja
ettevõtlik inimene omab autoriteeti keskmise ja vanema juhtivkoosseisu
hulgas. [–] 2. Polkovnik Herbert Grabbi, kes kuulus
korporatsiooni Ugala (kus oli enamik Eestis ja välismaal ohvitseride
akadeemia lõpetanuid). Viimased 5–6 aastat polkovnik Grabbi teenis
endise presidendi K. Pätsi vanemadjutandina.”
Grabbi
mõisteti Taimõri ringkonnakohtu istungil detsembris 1941 surma ja
hukati 20. juulil 1942 Norilskis. Tema kohtuotsuses on kirjas ka viide Mere
reedetud salaorganisatsioonile: “Alates 1940 novembrist oli
sõjalisest nõukogudevastasest vandenõust osavõtja
ja üks juhte, seades oma eesmärgiks nõukogude võimu
kukutamise Eestis ja luues selleks 182. diviisis vastupanugruppe.”
Natside teenistusse
Sõja alates, kui
22. Eesti laskurkorpus rindele viidi, NKVD eriosakonna side Merega katkes. Kui
Utikas umbes kuu-poolteist hiljem püüdis sidet taastada, kuulis ta,
et Mere oli end 28. juulil lahingus Porhovi-Dno piirkonnas sakslastele vangi
andnud.
See oli pehmelt öeldud – agent
“Müller” jooksis sakslaste poole üle, võttes kaasa
kogu staabi kirjavahetuse ja kaardid. Nende kaartide põhjal
ründas Luftwaffe Tuleblja lennuvälja, mille olemasolust
sakslastel polnud enne aimugi. Punaarmee kaotas üle 60 lennuki.
Augustis 1941 oli Mere juba Omakait
ses, kust ta peagi komandeeriti Tallinna. Kui sakslased vahistasid detsembris
Eesti poliitilise politsei juhi Roland Lepiku süüdistatuna
röövimistes ja omavolis, määrati Mere tema asemele. Kui
mais 1942 moodustati Eesti Julgeolekupolitsei, tõusis Mere selle
juhiks.
Jakobsoni juhitud Inimsusvastaste kuritegude uurimise
rahvusvahelise komisjoni aruandest loeb selgelt välja, et Mere juhtis
repressioone oma rahva vastu: “Politsei osales aktiivselt ka nende
eestlaste vastu suunatud tegevuses, keda peeti sakslaste vastasteks. Sellega
seotud ülesandeid täitis eelkõige Eesti Julgeolekupolitsei
(B-grupp), mida juhtis Ain-Ervin Mere ja hiljem Julius Ennok.”
Veelgi enam, Mere nimi seisab aruandes nn veriste kätega meeste
seas lausa esikohal: “Komisjon tõstab eriti esile Ain-Ervin Mere,
Julius Ennoki, mitmed surmaotsused allkirjastanud Ervin Viksi ja Evald Miksoni,
vastavalt Tartu ja Tallinna laagrite ülema ning vanemohvitseri Karl
Linnase ja Aleksander Koolmeistri ning Jägala laagri ja hiljem Tallinna
Keskvangla ülema Aleksander Laagi rolli.”
SS-Sturmbannführer Mere karjäär julgeolekupolitseis
lõppes 1943. aasta aprillis, kui ta siirdus Eesti Leegioni.
Temast sai peagi 3. Eesti SS-brigaadi 43. rügemendi pataljoniülem.
Pataljon osales Rossino partisanide vabariigi purustamisel ning hiljem
sõdis Neveli rindel. Veebruaris 1944 saadeti Mere Narva rindele ja
määrati 46. Eesti SS-Vabatahtlike rügemendi II pataljoni
ülemaks. Mere pataljon osales 24. veebruaril punaste valduses oleva
Riigiküla sillapea hävitamises.
Suvel 1944
määrati nüüd juba Obersturmbannführer’i
paguneid kandev Mere Eesti väeosade kindralinspektorile Brigadeführer
Johannes Soodlale alluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi
staabiülemaks. KGB agent “Anne”, kes tundis Meret noil
aastail, iseloomustas teda detsembris 1955: “Ta suhtus alluvatesse
täitsa sõbralikult. Tema silmatorkavaks jooneks oli armastus naiste
vastu.”
Septembris 1944 evakueeriti peastaap Saksamaale, kuhu
läks ka Mere. Veel veebruaris 1945 asutati Berliinis Eesti Vabadusliit /
SS-Ühisabi, mille patroon oli Heinrich Himmler isiklikult. Ühingu
juhi asetäitjaks sai Mere. Siis saabus sõja lõpp. Mere
langes liitlaste kätte sõjavangi ja istus Uklei vangilaagris.
Tagaselja surma mõistmine
1947.
aastal kolis Mere Saksamaalt Inglismaale Leicesteri, kus sai töökoha
ühes tekstiilivabrikus. Ta võttis aktiivselt osa seltskondlikust
tegevusest, olles aastaid Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuses, samuti oli
ta korporatsiooni Sakala Inglismaa koondise esimees.
KGB aga ei
olnud Meret unustanud, tema mugavale ja turvalisele elule pidi saabuma
lõpp. Juba 1953. aastal küsitleti agent “Mülleri”
peremeest Utikast põhjalikult oma kunagise hoolealuse kohta. Nagu
selgub, otsustati siis suhted vana agendiga üles soojendada. Ja selleks
kavatseti kasutada sedasama Utikast, kes Meret isiklikult tundis.
Julgeolek kavatses 1956. aastal saata Utikase Inglismaale, et ta
võtaks Merega kontakti. Kui Utikasele sellest räägiti,
jäi ta õhinal nõusse. Paraku oli vana tšekisti
rõõm enneaegne. Jaanuaris 1957 Moskvasse saadetud salajasest
ettekandest selgub, et Utikase tervis osutus kehvaks ja seetõttu tema
teenetest loobuti. Nimelt põdes mees skleroosi. Uueks favoriidiks kerkis
erualampolkovnik Virnhof, kes samuti tundis Meret hästi. Virnhofi
sõnul teadis ka Mere, et ta on julgeolekuorganite töötaja.
KGB tegi põhjaliku eeltöö, hekseldades läbi
kõikvõimalikud Mere kontaktid. Paraku suu
rt edu polnud: Merel ei olnud Eestis lähemaid sugulasi ning ta ei
pidanud Eestiga mingit kirjavahetust. Perutama hakkas ka Virnhof, kes kahtles
Inglismaa-sõidu edus.
Lõpuks saabus veebruaris 1957
lõplik ei Moskvast KGB 2. Peavalitsusest. Seal laideti
ümbervärbamise plaan maha, kuna meetmed Mere suhtes “on
välja töötatud ilmselt kõlbmatul alusel”. Sellega
ei olnud Mere KGB haardest sugugi pääsenud. Kasutuks muutunud agent
kuulus hävitamisele.
Mere otsustati avalikul kohtuprotsessil
surma mõista. 9. novembril 1960 saatis NSVL Välisministeerium
Suurbritannia saatkonnale Moskvas noodi, milles nõuti sõjaroimar
Mere väljaandmist. “Olles veendunud, et ka Briti valitsus ei luba,
et hitlerlikud roimarid, kes on sõjavangide ja rahulike kodanike suhtes
toime pannud veriseid kuritegusid, jääksid karistamata, ootab
Nõukogude valitsus, et võetakse tarvitusele abinõud
sõjaroimar Ervin Johani p. Mere väljaandmiseks Nõukogude
võimudele,” lõpeb pikk noot. Sellele järgnesid nooti
toetavad miitingud üle kogu Eesti.
Briti valitsus keeldus Meret
välja andmast, kuid kohtuprotsessi see ei takistanud. 6.–11.
märtsini 1961 Tallinnas toimunud istungil mõisteti
sõjakurjategijatena surma Jägala koonduslaagri ülema abi Ralf
Gerrets ja valvur Jaan Viik ning – Ain-Ervin Mere. Tema küll
tagaselja.
Arusaadavalt tol kohtuprotsessil agent
“Müllerist” ja tema tegudest ei räägitud
sõnagi. Mere võis rahulikult oma elu viimased aastad Inglismaal
mööda saata. Kommunistide ja natside truu teener lahkus 5. aprillil
1969, olles 66aastane.
Artikkel on kirjutatud Eesti Riigiarhiivi
materjalide põhjal.