Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest

Maakler lagedal maastikul;Areeni modernromaani II osa

“My name is Franz.” 
“Glad to meet you, I’m Arno.” 
Hetk tagasi peatus suur sinise numbriga Volvo Arno teeserva pargitud tolmuse Sierra taga, sealt ronisid rõhutatud aeglusega välja neli inimest ja üks koer. Arno püüdis aru saada, kellega on tegelikult tegemist, mis keelt nad võiks rääkida, millest peaks neile ise kõnelema, kuidas muljet avaldada. Mitte midagi ei osanud järeldada. Franz oli pikk hallinevate juustega mees, kes kandis halli kaherealist ülikonda ja rääkis mingi aktsendiga inglise keelt; tema naine Inessa kandis musta liibuvat maani kleiti ja nägi välja nagu “kunstineiu” – see oli Arno jaoks ainus oluline naiskategooria, sest kõik tema pruudid olid senini olnud keraamikud, viimane, kes tegeles moderntantsuga, maha arvatud – oma värvitud juuste ja leebe naiivsusega, mis võis olla ka sügavmõttelisus.
Ülejäänud kolm ei tundnud Arno vastu huvi, nad tuli lihtsalt registreerida. Paks poisike, varases beibeeas tüdruk ja minibuldog. Õhtupoolikune päike paistis Arnole otse silma, rohi põllul, kus seltskond seisis, oli lihtsalt ära kuivanud. (Päike paistab kõigi asjade ja inimeste peale, aga Ida-Euroopas on tal teine varjund, ütleks selle peale klassik.)
“Teie krundi piir läheb siit,” ütles Arno, kui Inessa oli talle lahkelt öelnud, et rääkigu eesti keeles, küll Franz aru saab. “Ja sealt ulatub see välja kraavini. Kokku on 1200 ruutmeetrit.”
Franz noogutas ja seisis vaikides. Lapsed ja koer jooksid juba kuskil kaugel.
“Aga kommunikatsioonid?” küsis Inessa.
“Ei kuulu hinna sisse; krundiostjad moodustavad ühistu, see saab odavamalt.”
“No electricity,” ütles Inessa Franzile, “aga kool? Ja kus on lähim pood?”
“Pood on kilomeeter linna poole,” seletas Arno, samas mõeldes, kas potentsiaalsed majaehitajad olid näinud poeks nimetatavat punast kioskit kahe plastlaua ja päevavarjude alla peitunud Sarviku-joojatega või ei; “ja kool ehitatakse minu teada aastal 2003.”
“Ahsoo. There is no school, honey.”
“I said that they must go to Rocca al Mare, Inessa! There will never be decent school!” Franzi näis haridusküsimus rohkem erutavat kui probleem, kas elada sel põllul, või siis teisel põllul, kilomeeter linna poole; või siis hoopis Puki tänava tõkkepuu taga; või siis hoopis kesklinna kolmekordsete akendega kortermajas.
Päike heitis seltskonnale selle augustiõhtu viimase teravalt fokuseeritud kiirtevihu; mõned küsimused ja vastused liikusid laisalt õhus, vahetati visiitkaarte ja istuti autodesse.

Arno ei olnud veel Metsakasti bussipeatuseni jõudnud, kui telefon helises. See oli ema.
“Kuidas sul läheb?” küsis reibas pensionärihääl.
“Kuidagi ikka, püüdsin jälle Augusti põldu müüa. Mingi välismaalane vaatas, aga ei öelnud midagi.”
“Ei öelnud midagi? See on väga hea maa, ütlen ma sulle! Kui August teaks!”
“August ei müüks seda, emps. August tahaks talu pidada. August oleks Rüütli parteis, ei müüks välismaalasele.”
“Mis sa tahad öelda, et August ei osanud elada või? Küll August müüks, ja paremini kui sina! Sa arvad ju praeguseni, et August oli oh-oh! Ei olnud, Arno, ei olnud! August oli minu vend! Vanem vend!”
Arno pani telefoni kinni. Augusti-jutt viskas üle. August oli sõja lõpul metsas peidus olles saksa spiooni pähe venelaste kätte langenud ja ühe ööga kiila jäänud ning muidu imelikuks muutunud. Arno mäletas oma onu väga uduselt; lapse pilgu ette jäi ikka veider lõõtsutav ja kiilaspäine onku, kes töötas juuksurina, ei rääkinud suurt midagi isegi pidulauas. Onul oli binokkel, millega üheksanda korruse Mustamäe korterist välja vaadata, aga ta ei andnud seda kunagi Arnole, see oli VIGA, andestamatu viga! Kui August 1977. aastal Vilde teel auto alla jäi ja surma sai, sai Arno binokli endale, aga tema kodus Nõmmel polnud mitte midagi võrreldavalt põnevat vaadata.

Arno sõitis Kose teed mööda üles Lasnamäele, möödus šašlõkiputkast ja oligi kodus. Päike oli pankranniku alla vajunud, ühetoalises korteris lirtsus hämarus. Köök lõhnas kuidagi imelikult, siin oli käidud. No muidugi, mõtles Arno, ta ei saa ilma, pensionär sihuke! Soust ja kartulid, jah! Maksakaste! Või silk! Ma ei lähe kööki! Miks tal on minu korteri võti, miks! Arno vajus kirjutuslaua taha ja pani instinktiivselt arvuti käima. Tundmatu kass jalutas mööda rõdu käsipuud, netiühendus töötas kiiresti, üle hulga aja oli keegi Arnole kirjutanud.
“Tere Erps,” alustas kirjasõber kummaliselt aadressilt [e-mail]. “Palju õnne sünnipäevaks sulle, või ei olnud see sina? Ma olen praegu siin Berliinis, ja tead, see on täitsa lahe! Mul pole praegu aega seletada, mis ja kus, aga sinu eas on häbiväärne mitte olla üht-teist näinud! Tervitustega Jürgen.”
Jürgen oli Arno paar aastat vanem sõber, kellega ta tutvus Pioneeride Palee mudellennuringis. Jürgenil läks hästi, ta ei pidanud jahmerdama korterite ja kruntide müümisega, Jürgen töötas notaribüroos. Jürgenil olid korter, kindel pruut ja suvila. Arnol ei olnud ühtki nimetatutest, ja ta kannatas oma ema hüperaktiivse hoolitsuse all; tema auto logises ja krediitkaart oli juba ammu miinuses. Jürgen reisis pidevalt, tema ametiauto oli uhiuus Ford Mondeo 2.2 Ghia.
Arno muutus ohjeldamatult ja lapselikult kurvaks. Kurvameelsushoo lohutuseks läks ta kööki ja sõi maksakastet, kartuleid, hapukurki ja kisselli. (Oh, küll maitses magus see, ütleks klassik.) Kissellipoti külge oli tekkinud jänkut kujutav külmkapimagnet.

Telefon helises.
“Inessa siin. Me oleme need inimesed, kes täna käisid krunti number 32 vaatamas, mäletate? Me paneks selle kinni nädala lõpuni. Ma pean vahepeal kiiresti Berliinis ära käima ja Franz on ka kuskil ära, aga ma helistan pühapäeval kindlasti, eks? Ärge enne ära müüge, sobib nii?”
Inessal oli klaasimaali või kalligraafiat harrastava kunstineiu hääl. Arno tundis, kuidas ta sündsusetult erutub.

Järgneb