06.06.2008, 00:00
Mehed mudas
Ekspress laskis ennast silmad kinni tundmatusse paksu metsa talutada ja katsetas, kui ruttu leiab iseseisvalt tagasitee.
Oi, kus oleks politseil praegu kätehõõrumist! Tagaistmel on
kaks seotud silmadega meest – käesoleva kirjatöö autor ja
fotograaf Ingmar Muusikus. Juhtpositsiooni on haaranud kaks
tüüpi, kellele auto üldse ei kuulu – Eestimaa Looduse
Fondi (ELF) tegevjuht Jüri-Ott Salm (roolis) ja ELFi metsaspetsialist
Kaupo Kohv (kõrvalistmel).
Ja kinniseotud silmadega meestel
pole ideepoegagi, kuhu sõit läheb.
Seda
võib ka seotud silmadega
aimata, et päike paistab
kuklasse, mis tähendab, et sõit viib põhja. Et alustasime
Tartust, liigume järelikult kas Jõgeva või Narva poole.
Pikem jorts asfaltteed, järsem käänak, pisut
tiirutamist, kruusatee, jälle jupp siledat, parempööre...
Aga siis hakkab Kaupo Kohv kõva häälega
rääkima, kuidas puuk teda metsas ründas ja mis edasi sai jne. Ja
mu kurvi- ja käänakuarvestus on totaalselt segi.
Turbamulla ja nõgeste rammus lõhn ninas, seisame tunni aja
pärast tundmatus võpsikus. Ja kirjurähn teeb kõrgel
ladvas terava äkilise soolo.
Silmad on meil endiselt seotud,
aga et metsas püsti jääda, liigume nagu revüütrupp,
käsi eestantsija õlal. Mind lükkab Salm, Ingmarit pukseerib
Kohv.
Ühel hetkel teatab Salm, et ees on meetrilaiune kraav ja
et seda ületatakse hüpates.
Pimedast peast pole ma üle
kraavide hüppamas käinud. Pingutan, mis ma pingutan, aga kas on
püksid kitsad või läheb äratõuge kaugelt paku
tagant...
Maandun mudas ja näen välja nagu
tüügassiga, kes aastaid Tallinna loomaaias elas ja kelle nimi mul
kahjuks meelest ära on läinud. Elukaaslane oli tal minu meelest
Riiast.
Efektne muttalend avaldab loodusemeestele mõju.
Maskid lubatakse maha võtta (tingimusel, et me selja taha ei vahi) ja
meile avaneb jänesekapsaste, piibelehtede ja sõnajalgadega
kaunistatud ilus küps kuusik.
Kohv tormab ees minema ja ei
võta lähema kahe tunni vältel gaasi maha. Mul on siiani kerge
kahtlus, kas tal ei ripu kodus diplom teismeea saavutuste eest tõketega
maratonijooksus.
Kaks tundi astumist
. Kord
on päike ees, kord taga. Kuused vahelduvad kase- ja sarapuutukkadega, maha
langenud puude rägastikud kullerkupurohkete aasadega.
Ja siis
stardib hirmsa kärina ja parina saatel (nagu tädi Rumpumpel
Blocksbergi mäelt) mingi must elukas sõnajalgade vahelt ja kaob
vuhinal sihvakate kuuskede taha – teder!
Vahepeal leiab keegi
(vist Kohv) metsasihil hunniku nädalavanust sitta, musta nagu
südametunnistus ja suure nagu puhkuse-eelne tegemata töö.
Ingmar selgitab puupulka appi võttes, et mõni aeg tagasi
oli see must lasu peaasjalikult sammal ja pohlavarred.
Ega siin
autorit otsides palju valida ei ole – karu või siga. Kährikul
olevat samuti tähelepanuväärselt hästi avanev tagaluuk, aga
no mitte vist siiski nii suur, et kannataks karuga võistelda.
Väike kärbsenäpp laseb kergemeelset laulu.
Ühel hetkel (kordan – kaks tundi pärast metsaminekut)
lõpetavad Kohv ja Salm oma meeletu traavimise, istuvad mätta peale
maha, kikitavad kõrvu ja õhkavad, et näed, on veel Eestimaal
kohti, kuhu ei ulatu inimese jalg ega kosta tsivilisatsiooni hääl.
Lasevad pudelitäie seljakotisooja mullivett lahkelt ringi
käima, ütlevad, et eks ole käidud kah, soovivad head koduteed ja
kaovad.
Mina olen kaks korda elus ära
eksinud
&
ndas
h; Siimusti laulupäeval 35 aastat tagasi ja Dubai turul –
kümneks minutiks. Metsas vist ei ole. Olen elu esimese neljandiku metsas
kasvanud.
Ingmar on täielik metsamees. Tema
nädalavahetustel muud ei teegi, kui litsub mööda soid ja
rabasid, fotokott seljas, pere ootab kodus akna peal. Ja päev enne
tänast matka hoiatas mind meie ühine sõber, et vaata, et
Ingmar öösel kopraauku magama ei lähe!
Et me oleme
Jõgevamaal, see peaks olema selge. Piibe maanteest oleme paremat
kätt (s.t idas), ilmselt kuskil Laiuse mail. Aga seda, et siin
on tõesti sellised rabad, ma ei teadnud.
Ingmar lõikab
leiva ja vorsti vahele suuri sibularattaid – metsas haise, nagu jaksad!
Ja metslehelind laulab pöörleva metallraha
häält järele aimates ja vahepeal võtab üles tuurid
hoopis teisest ooperist – nagu oleks ahastus või meeleliigutus
äkitselt peale tulnud.
Klopime
püksitagumikud puhtaks
ja võtame suuna läände,
s.t peaaegu päikese suunas, natuke paremale.
Viis minutit saab
mindud, kui oleme sattunud männikust haljendavale lagendikule. Sirelid,
viljapuud, suured põlised saared – selge, et vana talukoht.
Seitsesada sammu oleme teinud, paar-kolmsada meetrit maha käinud ja juba
kellegi õues!
Põõsa tagant kuuleb
ketilõginat – sellist, mis kostab, kui koer kuudist välja
ronib, et tulijale hambad tagumikku lüüa.
Seisame paar
pikka minutit, vaatame.
Pole koera, pole kuuti. Pole majagi. Ja siis
paistab põõsast – kuidas? – kaks laiguliste
pükstega meest (üks kerges ülekaalus, teine samavõrra
lahja), koolis käinud näod ees. Midagi kärinal väntavad.
Hüüame juba kaugelt “tere” (kõvemini,
kui seda ehk linnas tehakse) – märguandeks, et meil on head
mõtted.
Mehed vahivad, ei saa sõnagi suust. Kui
ükskord saavad, selgub, et nad on tulnud paadiga mööda
jõge ja venitavad maa seest tanki välja. Nad on tagasihoidlikud
mehed ja tanki temaatikal pikemalt ei peatu.
Veel selgub, et oleme
Pedja rabas, et üle kümne kilomeetri põhja jääb
Emumägi ja sama kaugele lõunasse Jõgeva. Üldiselt on
igal pool raba ja mets ja inimesi pole lootust kohata niipea.
Seda,
kus on Vaimastvere ja Tooma, tean juba enam-vähem ise, sest olen
Vaimastvere kaheksaklassilises koolis neljal aastal peaasjalikult viielisi
tunnistusi saanud.
(No aga kust pidid ELFi mehed teadma,
et paigutavad meid peaaegu sülle tegelastele, kes võtavad meid
vastu, prillid ees ja GPS taskus.)
Ingmar
räägib vähe
. Kui ta aga enam üldse ei
räägi ja kuskile ära kaob, on see märk, et midagi
kõneväärset on teoksil.
Leian Ingmari
jõekaldal toomingapõõsa varjus midagi fookusse
püüdmas.
Astun ligi, pärin aru. Ingmar vastab umbes
sama vaikselt, nagu kõneldakse haigevoodi ääres, kui doktor
äsja teatanud, et vasakut neeru polnud võimalik
päästa.
Ingmar: “Karu jälg.” (Ma ei pane
siia isegi hüüumärki taha.)
Ja siis
pole enam muud kunsti kui sihti hoida
. Õigus – korra
kukun ma veel kraavi. (Teinekord ma neid kitsaid pükse enam ei pane.) Aga
kuidas õnnestub Ingmaril sellisel kombel naeru lagistades fotokaamerat
ohjata, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. No aga paraku see tal
õnnestub.
Me astume mööda Onga jõe
parempoolset kallast l&a
mp;a
uml;äne suunas. Täpselt ei teagi, kuhu jõgi välja viib,
aga meile suund sobib – läänes on minu jaoks tuttavad
kohanimed.
Vahepeal kuulatame – on see automüra? Ei.
Tuul. Väsimus tuleb kallale, jalad jäävad mätaste taha
kinni. Sööme vorsti ja sibulat.
Ja karmiinleevike
tänitab pajuladvas – eks sa ise tea! Nii kaua tänitab, kuni
vainurästal kõrini saab ja karmiinleevikese puu otsast minema
ajab.
Vahepeal tuleb saada üle
jõe
. Jõgi on seitse-kaheksa meetrit lai ja silla
ülesandeid täidab kopra langetatud haavapalk. Talvel olla keegi
ennast mööda sellist kaksiratsi keset jõge nihutanud ja
siis keeranud palk reeturlikult teise külje ja mees jäänud vee
kohale rippuma nagu makaak. Õnneks on meil Ingmariga mõlemal
tasakaal olemas ja üle jõe käime mitu korda reipalt edasi
tagasi.
Ja siis hakkab tuul tooma kõrvu kilomeetritetagust
automüra.
Algavad heinamaad ja vanad tühjad rehemajad.
Õitsvad õunapuud ja viltuvajunud kaevukoogud. Majade uksed on
lahti, köögiakendest paistavad 60ndate lõpu Nõukogude
Naised ja Loomingu Raamatukogud ja välikemmergus Noorused.
Suured sügavad roopad viivad metsalankidelt külavaheteele
välja.
Vaimastveres
, maakonna
kõige jämedama saarepuu all viskame oma väsinud kondid pikali
ja helistame auto järele.
Kell on kaheksa. Koolilapsed
võtavad ritta, kuulavad meie lugu, tõmbavad suud umbusklikult
kriipsuks ja resümeerivad, et sellist valet võite oma vanaemale
rääkida, kui tahate.
Pool kaks öösel otsin
Tallinna-kodu ukse taga võtit. Peale peotäie hea tumeda turbamulla
pole taskus midagi. Alt naaber, triibuline hommikumantel seljas,
päästab õnneks uksest sisse.