Ja kinniseotud silmadega meestel pole ideepoegagi, kuhu sõit läheb.


Seda võib ka seotud silmadega
aimata, et päike paistab kuklasse, mis tähendab, et sõit viib põhja. Et alustasime Tartust, liigume järelikult kas Jõgeva või Narva poole.


Pikem jorts asfaltteed, järsem käänak, pisut tiirutamist, kruusatee, jälle jupp siledat, parempööre...


Aga siis hakkab Kaupo Kohv kõva häälega rääkima, kuidas puuk teda metsas ründas ja mis edasi sai jne. Ja mu kurvi- ja käänakuarvestus on totaalselt segi.


Turbamulla ja nõgeste rammus lõhn ninas, seisame tunni aja pärast tundmatus võpsikus. Ja kirjurähn teeb kõrgel ladvas terava äkilise soolo.


Silmad on meil endiselt seotud, aga et metsas püsti jääda, liigume nagu revüütrupp, käsi eestantsija õlal. Mind lükkab Salm, Ingmarit pukseerib Kohv.


Ühel hetkel teatab Salm, et ees on meetrilaiune kraav ja et seda ületatakse hüpates.

Pimedast peast pole ma üle kraavide hüppamas käinud. Pingutan, mis ma pingutan, aga kas on püksid kitsad või läheb äratõuge kaugelt paku tagant...


Maandun mudas ja näen välja nagu tüügassiga, kes aastaid Tallinna loomaaias elas ja kelle nimi mul kahjuks meelest ära on läinud. Elukaaslane oli tal minu meelest Riiast.


Efektne muttalend avaldab loodusemeestele mõju. Maskid lubatakse maha võtta (tingimusel, et me selja taha ei vahi) ja meile avaneb jänesekapsaste, piibelehtede ja sõnajalgadega kaunistatud ilus küps kuusik.


Kohv tormab ees minema ja ei võta lähema kahe tunni vältel gaasi maha. Mul on siiani kerge kahtlus, kas tal ei ripu kodus diplom teismeea saavutuste eest tõketega maratonijooksus.


Kaks tundi astumist
. Kord on päike ees, kord taga. Kuused vahelduvad kase- ja sarapuutukkadega, maha langenud puude rägastikud kullerkupurohkete aasadega.


Ja siis stardib hirmsa kärina ja parina saatel (nagu tädi Rumpumpel Blocksbergi mäelt) mingi must elukas sõnajalgade vahelt ja kaob vuhinal sihvakate kuuskede taha – teder!


Vahepeal leiab keegi (vist Kohv) metsasihil hunniku nädalavanust sitta, musta nagu südametunnistus ja suure nagu puhkuse-eelne tegemata töö.


Ingmar selgitab puupulka appi võttes, et mõni aeg tagasi oli see must lasu peaasjalikult sammal ja pohlavarred.


Ega siin autorit otsides palju valida ei ole – karu või siga. Kährikul olevat samuti tähelepanuväärselt hästi avanev tagaluuk, aga no mitte vist siiski nii suur, et kannataks karuga võistelda.


Väike kärbsenäpp laseb kergemeelset laulu.


Ühel hetkel (kordan – kaks tundi pärast metsaminekut) lõpetavad Kohv ja Salm oma meeletu traavimise, istuvad mätta peale maha, kikitavad kõrvu ja õhkavad, et näed, on veel Eestimaal kohti, kuhu ei ulatu inimese jalg ega kosta tsivilisatsiooni hääl.


Lasevad pudelitäie seljakotisooja mullivett lahkelt ringi käima, ütlevad, et eks ole käidud kah, soovivad head koduteed ja kaovad.


Mina olen kaks korda elus ära eksinud

& ndas h; Siimusti laulupäeval 35 aastat tagasi ja Dubai turul – kümneks minutiks. Metsas vist ei ole. Olen elu esimese neljandiku metsas kasvanud.


Ingmar on täielik metsamees. Tema nädalavahetustel muud ei teegi, kui litsub mööda soid ja rabasid, fotokott seljas, pere ootab kodus akna peal. Ja päev enne tänast matka hoiatas mind meie ühine sõber, et vaata, et Ingmar öösel kopraauku magama ei lähe!


Et me oleme Jõgevamaal, see peaks olema selge. Piibe maanteest oleme paremat kätt (s.t idas), ilmselt kuskil Laiuse mail. Aga seda, et siin on tõesti sellised rabad, ma ei teadnud.


Ingmar lõikab leiva ja vorsti vahele suuri sibularattaid – metsas haise, nagu jaksad!


Ja metslehelind laulab pöörleva metallraha häält järele aimates ja vahepeal võtab üles tuurid hoopis teisest ooperist – nagu oleks ahastus või meeleliigutus äkitselt peale tulnud.

 
Klopime püksitagumikud puhtaks

ja võtame suuna läände, s.t peaaegu päikese suunas, natuke paremale.


Viis minutit saab mindud, kui oleme sattunud männikust haljendavale lagendikule. Sirelid, viljapuud, suured põlised saared – selge, et vana talukoht. Seitsesada sammu oleme teinud, paar-kolmsada meetrit maha käinud ja juba kellegi õues!


Põõsa tagant kuuleb ketilõginat – sellist, mis kostab, kui koer kuudist välja ronib, et tulijale hambad tagumikku lüüa.


Seisame paar pikka minutit, vaatame.


Pole koera, pole kuuti. Pole majagi. Ja siis paistab põõsast – kuidas? – kaks laiguliste pükstega meest (üks kerges ülekaalus, teine samavõrra lahja), koolis käinud näod ees. Midagi kärinal väntavad.


Hüüame juba kaugelt “tere” (kõvemini, kui seda ehk linnas tehakse) – märguandeks, et meil on head mõtted.


Mehed vahivad, ei saa sõnagi suust. Kui ükskord saavad, selgub, et nad on tulnud paadiga mööda jõge ja venitavad maa seest tanki välja. Nad on tagasihoidlikud mehed ja tanki temaatikal pikemalt ei peatu.


Veel selgub, et oleme Pedja rabas, et üle kümne kilomeetri põhja jääb Emumägi ja sama kaugele lõunasse Jõgeva. Üldiselt on igal pool raba ja mets ja inimesi pole lootust kohata niipea.


Seda, kus on Vaimastvere ja Tooma, tean juba enam-vähem ise, sest olen Vaimastvere kaheksaklassilises koolis neljal aastal peaasjalikult viielisi tunnistusi saanud.


(No aga kust pidid ELFi mehed teadma, et paigutavad meid peaaegu sülle tegelastele, kes võtavad meid vastu, prillid ees ja GPS taskus.)


Ingmar räägib vähe
. Kui ta aga enam üldse ei räägi ja kuskile ära kaob, on see märk, et midagi kõneväärset on teoksil.


Leian Ingmari jõekaldal toomingapõõsa varjus midagi fookusse püüdmas.


Astun ligi, pärin aru. Ingmar vastab umbes sama vaikselt, nagu kõneldakse haigevoodi ääres, kui doktor äsja teatanud, et vasakut neeru polnud võimalik päästa.


Ingmar: “Karu jälg.” (Ma ei pane siia isegi hüüumärki taha.)


Ja siis pole enam muud kunsti kui sihti hoida

. Õigus – korra kukun ma veel kraavi. (Teinekord ma neid kitsaid pükse enam ei pane.) Aga kuidas õnnestub Ingmaril sellisel kombel naeru lagistades fotokaamerat ohjata, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. No aga paraku see tal õnnestub.


Me astume mööda Onga jõe parempoolset kallast l&a mp;a uml;äne suunas. Täpselt ei teagi, kuhu jõgi välja viib, aga meile suund sobib –  läänes on minu jaoks tuttavad kohanimed.


Vahepeal kuulatame – on see automüra? Ei. Tuul. Väsimus tuleb kallale, jalad jäävad mätaste taha kinni. Sööme vorsti ja sibulat.


Ja karmiinleevike tänitab pajuladvas – eks sa ise tea! Nii kaua tänitab, kuni vainurästal kõrini saab ja karmiinleevikese puu otsast minema ajab.


Vahepeal tuleb saada üle jõe

. Jõgi on seitse-kaheksa meetrit lai ja silla ülesandeid täidab kopra langetatud haavapalk. Talvel olla keegi ennast mööda sellist kaksiratsi keset jõge nihutanud ja siis keeranud palk reeturlikult teise külje ja mees jäänud vee kohale rippuma nagu makaak. Õnneks on meil Ingmariga mõlemal tasakaal olemas ja üle jõe käime mitu korda reipalt edasi tagasi.


Ja siis hakkab tuul tooma kõrvu kilomeetritetagust automüra.


Algavad heinamaad ja vanad tühjad rehemajad. Õitsvad õunapuud ja viltuvajunud kaevukoogud. Majade uksed on lahti, köögiakendest paistavad 60ndate lõpu Nõukogude Naised ja Loomingu Raamatukogud ja välikemmergus Noorused.


Suured sügavad roopad viivad metsalankidelt külavaheteele välja.


Vaimastveres

, maakonna kõige jämedama saarepuu all viskame oma väsinud kondid pikali ja helistame auto järele.


Kell on kaheksa. Koolilapsed võtavad ritta, kuulavad meie lugu, tõmbavad suud umbusklikult kriipsuks ja resümeerivad, et sellist valet võite oma vanaemale rääkida, kui tahate.


Pool kaks öösel otsin Tallinna-kodu ukse taga võtit. Peale peotäie hea tumeda turbamulla pole taskus midagi. Alt naaber, triibuline hommikumantel seljas, päästab õnneks uksest sisse.