Meie galaktika varastab naabritelt tähti
Esimese kuriteovihje andis teadlastele Arcturuse nime all tuntud tähtederühm meie oma Galaktikas. Spektraalanalüüs selgitas, et see tähekooslus pole tervik mitte ainult meie Maalt lähtuvale pilgule, vaid ka tõepoolest liigub enam-vähem ühe kiirusega ühes suunas, erinedes sellega ümberkaudsete tähtede käitumisest.
Hirmus tõde selgus peagi: tegemist on mingi meie kunagise naabergalaktika “seeditud” jäänustega!
“Meie Linnutee osutus tegelikkuses hoopis aplaks kannibaliks, mis õgib oma naabreid,” ütles Sydney Macquaire’i ülikooli teadlane Quentin Parker ABC News Online’ile.
Suurem võidab, suurem sööb
Galaktikalise kannibalismi teooria on astronoomide ja kosmoloogide seas tuntud olnud juba paar aastakümmet. Ent alles nüüd hakkab tänu programmidele, mille käigus üritatakse mõõta ja kaardistada miljonite tähtede liikumist, selguma, kes on täheparvedes kiskja, kes rohusööja.
“Meie galaktika on suur galaktika, mis sööb oma naabreid; ta on olnud üsna näljane. Mida ta aga söönud on, seda saame näha just sääraste raasukeste põhjal, mis on tema lõunatest üle jäänud,” selgitas Parker.
Kannibalismi käimapanev jõud on gravitatsioon. Suurte galaktikate gravitatsiooniline tõmme imeb väiksemad naabrid endasse ning sulatab nad peremeesgalaktika üldisesse konstruktsiooni. Vaid mõned suuremad tükid säilivad.
Euroopa kosmoseagentuuri uurijad on sattunud peale isegi praegu reaalajas toimuvale kannibalismiaktile. Maalt vaadates Maokandja tähtkujus asuvast kerasparvest Messier 12 on avastatud umbes miljoni tähe kadumine. Teadlased juhatas varguse jälgedele hiigeltähtede ebanormaalselt suur osakaal selles kerasparves.
“Enamikus täheparvedes on kõige tavalisemad tähed väikese massiga tähed,” selgitas ajakirjas Scientific American Euroopa kosmoseagentuuri astronoom Guido de Marchi. “Täheparved on tavaliselt nagu kooliklassid: nad sisaldavad enam-vähem ühel ajal ühes kohas sündinud liikmeid, kes aga on väga erineva suurusega. Messier 12 on selles osas anomaalne.”
Nimelt selgus, et selles täheparves väikesi tähti polegi. Kui jätta kõrvale võimalus, et täheparves pole väikesi tähti kunagi sündinudki – mis oleks esimene teadaolev sellelaadne juhus –, saab süüdlaseks pidada vaid meie Linnutee tõmbejõudu: väikesed tähed tõmmatakse meie galaktika tuuma ümbritsevasse halosse.
Kokkupõrkekursil Andromeedaga
Galaktikalised eined kestavad aga inimajas ääretult kaua, rahustab Tartu Observatooriumi kosmoloogia osakonna galaktikate füüsika töörühma vanemteadur Urmas Haud. “Et mõni selline protsess ka praegu käib, on seetõttu üpris loogiline,” sõnab ta.
Haud märgib, et tõenäoliselt on ka see piirkond, kus asub meie Päike, mingil ajal kuulunud mõnda muusse täheaine- või täherühma ning alles seejärel on imetud endasse tekkiva Linnutee poolt.
“Galaktika tekibki gravitatsioonilise kuhjumise teel, kuid see algas juba vahetult pärast Universumi enda tekkimist.”
Kosmilise jahi tulemusena on nüüdseks enam kui 100 miljardit tähte sisaldav Linnutee kasvanud nii suureks, et teda ennast ärasöömine enam ei ähvarda. Kuid puutumatuks meie kogugalaktika siiski ei jää: oma umbes sama suure naabriga, Andromeeda udukoguga, on Linnutee vääramatul kokkupõrkekursil, tormates teise poole kiirusega 480 000 kilomeetrit tunnis.
“Miljardite aastate pärast põrkavad need galaktikad kokku ja moodustavad uue, ühise galaktika,” räägib Haud. “See saab olema võrdväärsete vastaste kokkupõrge, mis on Galaktika kui terviku jaoks suur katastroof. Tähesüsteemi väljanägemine muutub tundmatuseni, praeguste spiraalgalaktikate asemele tekib elliptiline galaktika, helendav kera.”
Ent kui kokkupõrke ajastul peaks neis galaktikates veel eksisteerima elu – mis saab sellest? “Kuna galaktikad koosnevad siiski suuremas osas tühjast ruumist, on tõenäosus, et ka tähed omavahel kokku põrkama hakkaksid, väga väike,” vastab Haud.
