Varssavi: piimabaari hõivamine kesklinnas

Kui Varssavi kesklinnas asuva piimabaari omanik otsustas tänavu pärast aastakümneid töötamist toitlustuskoha kinni panna, hõivasid selle linna anarhistid ning korraldasid suurejoonelise taasavamise. Maja hõivajaid (skvottijaid) innustas piimabaari kui pensionäride, väikese sissetulekuga inimeste ja tudengite tähtsa söögi- ja kohtumispaiga säilitamine üha enam butiigistuvas kesklinnas. Taasavamisüritust “saatsid” kümned politseinikud, kes kartsid kummalisel kombel mässu puhkemist. Tegelikult koostasid skvottijad avaliku pöördumise ning astusid linnavalitsusega läbirääkimistesse.

“Pirukarevolutsiooni” nimetuse saanud aktsioon pälvis palju kajastust meedias ning selle aina kasvav poolehoidjate hulk hakkas piimabaarivõitluses oma ideaale nägema: kes nägi selles kultuuripärandit, kes ühist avalikku ruumi, kes õigust linnale, kes sidus juhtumi sotsiaalelamute teemaga.

Piimabaar tegutseb kohalike entusiastide toel praegu Varssavi kesklinnas edasi.

Tallinna kontekstis võiks tuua võrdluse näiteks Narva kohvikuga – mis juhtuks siis, kui see tahetaks kinni panna?

Helsingi: leivaahi kultuurimaastikul

Helsingi kesklinna vahetus läheduses paikneb Kalasatama, endine kaubasadam, mis plaanitakse muuta kümnete ­aastate jooksul 25 000 inimesele elu-, töö- ja puhku­sepiirkonnaks. Vahepealsel ajal soosib linn oma maal linnaelanike vähem või rohkem organiseeritud isetegevust: end on sisse seadnud konteinerkohvik, vee piirile on tekkinud käepärastest vahenditest ehitet saun, tegutseb välikino, igal aastal toimub Flow ­festival, vanades tööstushoonetes toimetavad kultuurirühmitused ja vanade majade renoveerija Oranssi.

Ühe sakslanna soov inimesi söömise kaudu lähendada (lisaks lapsepõlvenostalgia värske leiva järele) ajendas teda Kalasatama alale ehitama avalikku leivaahju.

Talgute käigus ehitatud ahju materjal leiti ümbruskonnast ning traditsioonilise rukkileiva küpsetamine toimus kogukondliku tegevusena.

“Pealinna ahjuks” kutsutud ning ruttu pitsaahjuks muutunud ehitis pidas ilmastikuoludele vastu kaks aastat.

Belgrad: vilede ja pasunaga kõrghoone arenduse vastu

Ühel 2005. aasta juuni varahommikul avastasid Belgradi ühe magalarajooni elanikud äkki, et nende majade vaheliselt haljasalalt hakatakse puid maha võtma. Ümbruskonna elanikud tormasid välja ning asusid õue kaitsma. Naised kasutasid protestiks vilesid, keegi oli häiremasina toonud, lapsed mängisid seal palli. Arendajal, kes tahtis ehitada platsile kõrghoonet, õnnestus küll puud maha võtta, kuid krundi ümber püstitatud tara ei hoidnud kohalikke eemale. Elanikud olid kindlad, et arendaja on selle krundi täisehitamise loa saanud korruptiivselt, kuid tõestada seda ei suudetud.
Elanikud ei jätnud jonni ja nõudsid platsi säilitamist. Organiseeriti pidev valve, et kaitsta parki ihu ja hingega. 2007. aastal esines seal rahva taotluste toetuseks hiphop-bänd, kontserdil osales ligi 2000 inimest. Paar aastat hiljem lahkuski platsilt viimane kopp. Selle aasta alguses koostati linnale kuuluvale haljasalale uus arhitektuurilahendus, mis näeb ette pargi taastamist koos palli- ja lastemänguväljaku rajamisega.

Teele Pehk juhib Linnalaborit, mis korraldas hiljuti Tallinnas linnauuringuid ja
-aktivismi käsitleva konverentsi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel