Medvedevi inimõiguste nõukogu avaldas dokumendi, milles räägitakse totalitarismiohvrite mälestamisest ning rahvuslikust leppimisest. Esialgu kujutab dokument endast alles plaani, kuidas ohvreid mälestama hakata, kuid eessonas öeldakse: Vene ühiskond ei saa liikuda moderniseerimise suunas, kui ühiskondik teadvus ei vota omaks Venemaa traagilisi kogemusi 20. sajandil. “Rahvuslik eliit koos kogu ühiskonnaga peab tundma kodanikuvastutust ajaloo eest. Kuid see vastutus, peremehe vastutuse tunne omakorda ei teki, kui salata mitte ainult välismaailma, vaid ka meie endi eest, mida meie rahvas endaga tegi 20. sajandil,” kirjutatakse dokumendis.

Edasi juhib president Medvedevi inimõiguste nõukogu tähelepanu sellele, et ürituse teravik ei pea olema nende venelaste esivanemate süüdistamine, kes panid toime genotsiidi ning rikkusid rahva moraali ning usu. Tähtis on režiimi ohvrite mälestuse jäädvustamine ning 1917. aastal alanud venelaste kodusõja vaimne lõpetamine.

Kolmanda eesmärgina toob presidendi meeskond välja endiste NSVL ja võimalik et koguni sotsialismimaade vaimse ühendamise võimaluse ühise traagilise kogemuse tunnistamise kaudu. “Selle peab algatama Venemaa kui suurim totalitarismi üle elanud kannataja. Tunnistades et “kogu Venemaa oli suur Katõn”, ja ilma puiklemata selgeid märke saates totalitaarse režiimi ohvrite kahetsemisel, võib meie maa pälvida kõigi normaalsete riikide ja rahvaste austuse.”

Tegevusprogrammile, nagu ka mälestusmärkide püstitamisele, tuleb anda rahvusvaheline haare. See peab ühendama SRÜ ning Baltimaade, võimalik et ka endise “sotsialistliku laagri” riike, kirjutatakse dokumendis.

Kommentaatorid on osutanud Medvedjevi ning peaminister Putini erinevatele hoiakutele seoses vabandamisega nõukogude hirmutegude eest.