Meie naine Brüsselis
Jaanuari lõpu lörtsine ilm, Brüsseli kesklinn, eurokvartal. Tänavate viisi taevasse ronivaid klaasist maju. Loendamatu hulk büroosid, infokeskusi, peakortereid.
Konverentsil "Talentide raiskamine: naisteadlased postkommunistlikes riikides" annab riigikogu spiiker ja akadeemik Ene Ergma ülevaate enda juhitud rahvusvahelise teadusgrupi tööst, mis käsitles naiste esindatust teaduses Baltikumis, Tshehhis, Slovakkias, Poolas, Ungaris, Bulgaarias ja Rumeenias. Statistika kinnitab veenvalt: postkommunistlikes riikides käibib teaduses ikka veel meeste ringkaitse. Naistel on kohutavalt raske jõuda kõrgetele akadeemiliste kohtadele, noored andekad naisteadlased lähevad kohe ära välismaale või loobuvad pärast lapsepuhkust, sest neile ei anta enam võimalust.
Ene Ergma on siin suur erand. Euroopa Komisjonile raportit esitades alustas ta oma pöördumist südamliku ülestunnistusega, et kuulus ka ise selle suure enamuse hulka, kes ei märka sugugi naiste vähemat esindatust, või vähemalt ei pea seda probleemiks. "Avastasin selle probleemi alles siis, kui mind määrati ekspertkomisjoni juhiks ja süvenesin teemasse. Mu enda karjäär on olnud edukas, aga see ei tähenda sugugi, et naistel oleks teadusega tegelemiseks sama suured võimalused kui meestel."
Kui Helsingi uurimisgrupi liikmed olid naistalentide raiskuminekust Euroopa Komisjonile ülevaate andnud, esines eurovolinik Philippe Busquin üllatavalt kirgliku kõnega. Ta lubab hakata uurimisgrupi antud soovitusi ka reaalsuses ellu viima: Euroopa Komisjon plaanib tulevikus rahastada mitmeid uurimisprojekte, kuhu on vaja palgata toole kümneid noori. Veel lubab Buisquin edastada raporti tulemused europarlamenti, korraldada veel sama temaatikaga uuringuid debati elavadamiseks, jagada stippe naisteadlastele, jne.
Ene Ergma leiab aga parast kümmekonda euroajakirjanikele antud intervjuud veidi rahulikumalt vestelda.
Tahaks alustada nipiga küsimusest. Viitasite oma ettekandes karikatuurile, mis suurema osa konverentsi ajast ekraanil oli (vt illustratsiooni). Juhul kui pildil olev mees otsib töötajat, kelle tööks ongi puu otsa ronimine, siis on selline konkurss ju igati õigustatud. Kas siit ei saa tõmmata paralleeli: tähtsale ametikohale on vaja ikkagi parimat teadlast, olgu ta siis mis soost tahes?
Jama ongi ju selles, et tegelikult ei ole vaja seda ronimisoskust. Lihtsalt tehakse ühele osale kandideerijatest täiesti sobimatud tingimused, nõutakse asju, mis on osadele lihtsad, teistele rasked. Postkommunistlikes riikides on ju pea alati nii, et kui naine läheb mingilt ametikohalt ära ja tuleb mees täpselt sama töö peale asemele, siis pannakse mehele palka juurde. Eestis lugesin enne valimisi lehest, et üks naine kirjutas: naist ei vali ta parlamenti mitte mingil juhul. Põhjenduseks, et need on ju kõik karjeristid. Minulegi on mitmed mehed Riigikogus öelnud, kui sel teemal sõna võtan: "No mis sina siin võrdoiguslikkusest piiksud, endal nii hea karjäär!"
Tahtsin isegi just küsida, millest raportile nii pretensioonikas pealkiri: "Raisatud talendid". Te ise olete ju hea näide sellest, et ka naisel on voimalik teaduses väga kaugele jõuda.
Mina olen lihtsalt üks suur erand. Üikooli lõpetajatest on 60 protsenti naised, aga täiskohaga professoritest vaid 20 protsenti. No kas tõesti need ülejäänud olid siis nii jobud, et ei pääse edasi? Kusagil on siin üks suur pudelikael naistele. Näiteks lapsepuhkuselt tagasi tulla on kohutavalt raske, tuleb meeste ringkaitse, kes ei lase sind tagasi sisse. Mul oli endal üks doktorand, kes pärast lapsega kodus oldud aastat tahtis teadustood üldse lõpetada. Ei tohi lasta kaega lüüa, noori andekaid naisi peab tunnustama ja edasi aitama.
Valitsus on ehk käe alla pannud perepoliitika arendamisega. Mida nad veel teha saaksid?
Ega valitsus ei peagi nii palju tegema, me ise peame nägijaks saama. Näiteks praegu on nii, et kui naisteadlaselt küsitakse eksperthinnangut mingil alal, siis nimetab ta oma pädevusalaks väga kitsa lõigu. Näiteks, et olen ekspert astrofüüsika selles küsimuses. Kui samade teadmistega mehelt sama küsida, siis ütleb ta, et on spetsialist kogu füüsikas! Mehed on nii enesekindlad, et ei jäta naistele teaduses ruumi.
Usun, et laias laastus teadsite raporti tulemusi juba ette: võrdsete võimalusteni teaduses naiste ja meeste jaoks on veel väga pikk tee. Kas uurimistoo käigus tuli lisaks statistilistele andmetele valja ka suuri üllatusi?
Algul ma ju ei teadvustanud seda probleemi üldse. Kui mulle tehti kevadel 2002 ettepanek uurimisgruppi juhtida, ajasin sõrad vastu ega tahtnud sellise mittetõsise asjaga üldse tegelda. Äraütlemise tingimuseks öeldi, et pean leidma vahemalt samal tasemel n-ö. kõva teadusega tegeleva naise kõne all olevatest riikidest. Aga pole ju võtta selliseid inimesi!
Minu jaoks tuli selle temaatikaga tegelemisega tohutu mõtteviisi muutus. Ma ei ole mingi nunnutaja tüüp, mul on endal elus kõik üsna raskelt tulnud. Ma vihkaksin, kui mind kuhugi saadetaks sellepärast, et olen naine.
Nii et kui teid oleks saadetud Siim Kallase asemel eurovolinikuks põhjendusega, et naiste kvooti on vaja täita, te ei oleks läinud?
Selline mõte on juba kohutavalt solvav. Ameerikas kuulutati just välja mingi stipp, lisati et eriti soovitatav on kandideerida naistel ja vähemusrahvaste esindajatel. No kõlab küll nagu kolmanda sordi inimene.
Mis võiks olla selle raporti ja statistika kogumise praktiline kasu?
Europarlament ongi juba mures, et meie maadest tuleb hulk mehi sinna juurde ja nende vaevaga saavutatud tasakaal läheb jälle käest ära.
Eestis võiks ta naisliikumisele kaasa aidata. Varsti jõuab see raport eesti keelde tõlgituna ka meile. Kui toome selle naistele ja lisaks ka meespoliitikutele ja teistele otsustajatele lugemiseks, ehk toimub arvamustes mingi nihe ja algab arutelu. Niikaua, kui asjast eriti midagi ei tea, on ju lihtne arvata, et see ei ole tähtis ja olla ülbe. Mina olin ka varem.
