Meie sõbrad krimirubriigist

Üle mõne aja on taas pinnale mulksatanud tõdemus, et juhtivad polii­tikud sõbrustavad juhtivate kurja­tegijatega. Muidugi on ja oleks õudne, kui nad tõepoolest üheskoos lihtsa publiku va­ra ja nahka koorivad. Seni pole aga pea­le “sõpruse” või “hea tutvuse” neid milleski süüdistatud.

Üleüldiselt on tolerants teatud þanrist kurjategijate vastu kindlasti tõusnud. Just salapära õhkuvate gängsterite, mobsterite ning glamuurikate suurdiilerite vastu. Mul pole tagataskust võtta küll statistikat, mis adekvaatselt maailma rahvaste suhtumist näitaks, ent popkultuuri külvatavaid soosivaid seemneid ei saa märkamata jät­ta. Charles Manson on ju upitatud pop-ikooniks.

Ja vaatame Hollywoodi. Kui hämmastavalt sageli astutakse ikkagi kinosaalist välja paharettidele kuuluva sümpaatiaga. Kas teie pisar ei tahtnud silmast pudeneda, kui Johnny Deppi kehastatud päris-elust-filmi-laenatud kokaiinivahendaja Georg Jung vanglasse kärbuma suunati? Ja kas pole Martin Scorsese tehtav PR-töö mafioosodele lausa suurepärane? Isegi üksiküritaja, kõige kurjem kuri, doktor Hannibal Lecter, on kummastavalt tore inimene. Ja nii edasi.

Põrkame läbi veel hip-hopi kuning­riigist. Ülimitmed räpptähed on endised või praegused vangid, narkodiilerid, revolvriga-vehkijad või kuuluvad mõnda organiseeritud gängi. Väga palju seadus­kuulekamad pole rege-mehed. Ekspätt Tricky teeb päriskriminaalidega koostööd ka helistuudios.

Arusaadavalt ei anta andeks kõigile: Lennoni mõrvari vangistust äsja just piken­dati. See mees sihtis püssist ju popkultuuri ennast. R. Kelly ballaadid tunduvad pärast kerkinud süüdistusi, et ta alaealistega kodupornot meisterdab, sama rõve­dad kui kohe kohtumõistmisele minev tegu ise. Ratsaki solgiauku on varisenud teistegi pilastajate nimed… Ainult et Joel Steinfeldt esines veel hilja­aegu ühes pubis alaliselt üritustel “Laste hommik”. Jõudsi­megi Eestimaale!  

Siin duðitab cool-säraga kriminaalset elustiili Kaur Kender. Alex Lepajõe kilkab telelaval. Terve posu krimipaberitega rah­vast  kandideerib omavalitsusse ja vat ei olegi aru saada, et määrdunud CV nende populaarsust märgatavalt allapoole nihutaks.

See sõprusest vahutamine tundub see­läbi väga kõrvaline. Ning pealegi, kui juba tolerantsist rääkida. Samamoodi nagu nor­maalne inimene ei vali sõpra, head tuttavat ihuvärvi ega seksuaalse orientatsiooni järgi, ei täida olulist rolli ka sõbra kriminaalne minevik, olevik või tulevik. Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ei ütle midagi.