Meister külmakraadide peale

Kell on viis teisipäeva õhtul, kui ma Kristo Kaptenile (12) Elvasse helistan. Väljas on kottpime ja õhk talviselt käre. Lugesin natuke aega tagasi lehest, kuidas Tallinnas seisis saju pärast liiklus ning Hiiumaad on tabanud lumeuputus.

Uurin, kuidas ja kunas Kristo täpselt ujumist alustas.

Vastuseks kuulen, kuidas ta toru teises otsas ähib ja puhib.

“Ega ma äkki halval või kiirel hetkel?”

“Ei-ei,” vastab ergas poisihääl. “Ma tulin hoopis ujumast!”

Ja mul on tõesti raske sel hetkel külmavärinaid tagasi hoida – isegi soojas toas radika ääres! Väljas on umbes miinus seitse kraadi ja vees vahest paar kraadi miinust… aga Kristo sulistab koos taliujujast ema Aigiga samal ajal purdeäärses vees.

See nädal on muide ka Kristole külmarekordinädal. Ja just taliujumine on üks neist vähestest ekstreemsustest, mis kodus oleva arvutiga konkureerida suudavad.

Suvel käis Kristo iga päev ujumas, sest Arbi järv asub peaaegu kesklinnas tema maja taga. Suvi sai läbi, aga Kristo haaras ikka räti näpu otsa ja jooksis järve äärde kupsu. Eriti karastavalt mõjus see pärast karatetrenni. Nii terve sügise – ja korraga oligi talv käes.

Praegu on Kristo ilmselt Eesti noorim taliujuja. Ja paari külma kuuga – ning suvest “mõnevõrra” jahedama veega – on ta nii ära harjunud, et küsis alles hiljuti emalt: “Mis teistel viga, et nad ujumas ei käi!?”