Merce Cunningham (16.04.1919 – 26.07.2009) in memoriam

Sellele, kes oma keha hinnates ajab Taevaaluse asju, võib Taevaaluse hoiule anda.
Sellele, kes oma keha armastades ajab Taevaaluse asju, võib Taevaaluse hoida anda.

Need read Laozi “Daodejingist” (Jaan Kaplinski tõlkes) kaunistavad Merce Cunninghami Dance Company ametliku kodulehe esikülge. Kohe selle alla on suurelt märgitud Ameerika koreograafi sünni- ja surmadaatumid. Juuli lõpus elavate seast lahkunud tähtis moderntantsutehnika uuendaja oli elu lõpuni oma alal aktiivselt tegev. Veel kümme aastat enne oma surma – 80aastasena – esines ta tantsijana laval. Tema 90. sünnipäevaks valmis suurejooneline tantsulavastus “­Nearly ­Ninety”, mis jäigi kunstniku viimaseks tööks. Cunninghami lõpuni aktiivne tantsuelu räägib tõesti suurest armastusest oma töö vastu. See, kui palju andis koreograaf oma teadmisi ja kunsti edasi, juhtides oma tantsukompaniid, koostades tantsuõppeprogramme, tutvustades uusi tehnikaid, näitab armastust maailma vastu.

Merce Cunningham alustas oma tantsijateed stepp-, rahva- ja võistlustantsuga. Siit liikus ta peagi moderntantsu juurde ja sai tööd Martha Grahami tantsutrupis. Ta õppis ka balletikoolis, et saada erinevaid kogemusi, ja alustas peagi koreograafina.

1944. aastal toimus Cunninghami esimene sooloetendus, mille muusika kirjutas helilooja John Cage. Mehed jäid partneriteks nii töös kui eraelus kuni Cage’i surmani aastal 1992. Koos loodi veel näiteks sellised teosed nagu “Suite for Five” ja “Second Hand”. Nagu John Cage kasutas muusikas kõiki võimalusi, mida helid suudavad pakkuda, püüdles Cunningham tantsus täieliku liikumisvabaduse poole: lubatud on kõiki tantsustiile iseloomustavad tehnilised võtted, samuti kasutas koreograaf oma seadetes argiliikumise elemente. Olulised on pigem erinevused, mitte sünkroonsus, pigem liikumine ise kui seda saatev tähendus. Cunninghami liikumisteooriad on moderntantsu tugevasti mõjutanud. Juhuse meetod, uutmoodi hajutatud ruumikasutus, ajaline vabadus (tema teoste pikkus polnud tihtipeale määratud).

Meie tantsumaastikule jõudis Merce Cunninghami tehnika 90ndate esimesel poolel Karin Jamesoni kaudu, kes ise töötas Rootsis, kuid andis Eestis moderntantsu kursusi. Sestpeale on Cunningham siin ikka eri tantsijate kaudu “kohal” viibinud. Näiteks varsti algava Augusti tantsufestivali raames Raekoja platsil esinev ­Dominique ­Boivin on Cunninghami juures õppinud.

“Et tantsimisega tegeleda, peab seda armastama. See ei jäta sulle midagi, ei käsikirja, mida kirjastada, maali, mida seinal eksponeerida ... mitte midagi peale ühe põgusa hetke, kui sa tunned ennast elavana.”

Need Merce Cunninghami sõnad võiksid kõlama jääda. Kui loobuda säilitamisest, on rohkem ruumi tunnetamiseks. Aitäh, et olemas olid, Merce Cunningham.