Nüüd tuleb välja, et lõugjalaliste seltsi kuuluv vähilaadne ladinakeelse nimega Gonodactylus smithii näeb maailma peaaegu uskumatus detailirohkuses ja värvikirevuses. Piltlikult öeldes, kui meie jaoks piirneb vikerkaar ühelt poolt punase ja teiselt poolt violetse värvitooniga, siis see ablas röövloom näeb sama loodusnähtust laiemana: tema jaoks asub kaare ülaservas veel ka infrapunane ning allpool ultravioletne värvusriba.

Mis ehk veelgi üllatavam - kui inimese silm taandab kõik näha olevad värvitoonid kolmele põhivärvusele, siis Gonodactylus'e silmis on põhivärvusi tervelt 11 või 12.

Ja justkui sellest oleks veel vähe, suudab pisike mereloom üsna hästi vahet teha ka mitmel eri moel polariseerunud valgusel. See tähendab, et ta näeb valgust veidi erinevalt sõltuvalt sellest, mispidi valguslaine parajasti võngub.

Valgus kujutab endast teatavasti lainetavat elektromagnetvälja. Laine loksub (ehk väljatugevuse vektor võngub) alati valguskiire endaga risti, aga seda võib ta teha väga mitmel moel, alates lihtsalt edasi-tagasi pendeldamisest ühele ja teisele poole kiirt (lineaarne polarisatsioon) kuni ühetasase pöörlemiseni ümber kiire (ringpolarisatsioon).

Aga kui meie jaoks on see teoreetiline jutt, siis Gonodactylus'ele igapäevane kogemus (ega ta neid võnkumisi endid muidugi ei näe, pigem tajub neid meile raskesti ettekujutataval viisil; samuti nagu me isegi ei erista ju värvusi otseselt valguslainete pikkuse järgi).

Austraalia ja Šveitsi teadlaste uuringust selgub, et Gonodactylus smithii silmad suudavad valguse mitmesuguseid polarisatsiooniviise eristada niisugusel täiuslikkuse tasemel, milleni inimene on kiire arvutitehnika abil jõudnud alles viimase kümne aasta jooksul.

Polarisatsioonitaju, ehkki mitte nii perfektne, on paljudel loomadel teada juba päris ammu.

Sellest on neile kasu maastikul orienteerumisel, toiduotsingul, partneri leidmisel ja vaenlaste vältimisel. Inimene palja silmaga polarisatsiooni ei tunneta.

Miks on Gonodactylus'el vaja maailma just nii hästi näha, ei ole päris selge. Teadlased oletavad, et see imeline võime aitab tal paremini toituda ja paljuneda. Mõned saakloomad, keda Gonodactylus sööb, on läbipaistva kehaga ja inimese silmale üsna raskesti nähtavad.

Samas sisaldab nende läbipaistev keha rohkesti valgust polariseerivaid suhkruid. Uuringu üks põhiautoreid, Queenslandi ülikooli kvantfüüsik Andrew White ütles, et arvatavasti on need saakloomad Gonodactylus'e silmis kirjud ja säravad nagu jõulupuud.

Veel võib olla, et emased ja isased Gonodactylus'ed leiavad teineteist õrnade visuaalsete signaalide järgi, mis seisnevad kergetes värvitooni või polarisatsiooni muutustes.

Uuringu teine põhiautor Šveitsi merebioloog Sonja Kleinlogel töötab praegu Saksamaal Max Plancki Biofüüsikainstituudis.