23.05.2008, 00:00
Merevähi ülivärviline maailm
Austraalia lähedal Suurel Vallrahul elab krevetisarnane koorikloom, kes näeb paljutki sellist, mis teistele loomadele ja inimesele jääb nähtamatuks.
Sukeldujate seas oma kergelt käiku minevate tugevate sõrgade
pärast “pöidlalõikajana” tuntud loomakesel on
paljudest osasilmadest koosnevad liitsilmad, mis asuvad varrekeste otsas ja
vajadusel pöörduvad vilkalt möödaujuvate loomade poole, et
võimaliku söögipala või vaenlase asukohta täpselt
määrata.
Nüüd tuleb välja, et
lõugjalaliste seltsi kuuluv vähilaadne ladinakeelse nimega
Gonodactylus smithii näeb maailma peaaegu uskumatus detailirohkuses ja
värvikirevuses. Piltlikult öeldes, kui meie jaoks piirneb vikerkaar
ühelt poolt punase ja teiselt poolt violetse värvitooniga, siis see
ablas röövloom näeb sama loodusnähtust laiemana: tema jaoks
asub kaare ülaservas veel ka infrapunane ning allpool ultravioletne
värvusriba.
Mis ehk veelgi üllatavam – kui inimese
silm taandab kõik näha olevad värvitoonid kolmele
põhivärvusele, siis Gonodactylus’e silmis on
põhivärvusi tervelt 11 või 12.
Ja justkui
sellest oleks veel vähe, suudab pisike mereloom üsna hästi vahet
teha ka mitmel eri moel polariseerunud valgusel. See tähendab, et ta
näeb valgust veidi erinevalt sõltuvalt sellest, mispidi valguslaine
parajasti võngub.
Valgus kujutab endast teatavasti lainetavat
elektromagnetvälja. Laine loksub (ehk väljatugevuse vektor
võngub) alati valguskiire endaga risti, aga seda võib ta teha
väga mitmel moel, alates lihtsalt edasi-tagasi pendeldamisest ühele
ja teisele poole kiirt (lineaarne polarisatsioon) kuni ühetasase
pöörlemiseni ümber kiire (ringpolarisatsioon).
Aga
kui meie jaoks on see teoreetiline jutt, siis Gonodactylus’ele
igapäevane kogemus (ega ta neid võnkumisi endid muidugi ei
näe, pigem tajub neid meile raskesti ettekujutataval viisil; samuti nagu
me isegi ei erista ju värvusi otseselt valguslainete pikkuse järgi).
Austraalia ja Šveitsi teadlaste uuringust selgub, et
Gonodactylus smithii silmad suudavad valguse mitmesuguseid polarisatsiooniviise
eristada niisugusel täiuslikkuse tasemel, milleni inimene on kiire
arvutitehnika abil jõudnud alles viimase kümne aasta jooksul.
Polarisatsioonitaju, ehkki mitte nii perfektne, on paljudel loomadel
teada juba päris ammu.
Sellest on neile kasu maastikul
orienteerumisel, toiduotsingul, partneri leidmisel ja vaenlaste
vältimisel. Inimene palja silmaga polarisatsiooni ei tunneta.
Miks on Gonodactylus’el vaja maailma just nii hästi näha, ei
ole päris selge. Teadlased oletavad, et see imeline võime aitab tal
paremini toituda ja paljuneda. Mõned saakloomad, keda Gonodactylus
sööb, on läbipaistva kehaga ja inimese silmale üsna
raskesti nähtavad.
Samas sisaldab nende läbipaistev keha
rohkesti valgust polariseerivaid suhkruid. Uuringu üks
põhiautoreid, Queenslandi ülikooli kvantfüüsik Andrew
White ütles, et arvatavasti on need saakloomad Gonodactylus’e silmis
kirjud ja säravad nagu jõulupuud.
Veel võib olla,
et emased ja isased Gonodactylus’ed leiavad teineteist õrnade
visuaalsete signaalide järgi, mis seisnevad kergetes värvitooni
või polarisatsiooni muutustes.
Uuringu teine põhiautor
Šveitsi merebioloog Sonja Kleinlogel töötab praegu Saksamaal
Max Plancki Biofüüsikainstituudis.