Merikotkad tunnevad ennast seni reipalt
Kui kotkauurija Renno Nellis (23) tahaks oma rohelise maastikuautoga noori daame teatrisse viia, tuleks tal midagi ette võtta. Sest tema auto lehkab tuntavalt värske kala järele.
Õlireostus tappis Loode-Eestis tuhandeid merelinde ja nüüd ollakse mures merikotkaste pärast, kes talvisel ajal surnud linde söövad. Iga paari-kolme päeva järel transpordib Renno suure plastvanniga kotkastele Keibu randa külmunud kilu. Päeva peale tuleb arvestada 50–100 kilo, sest sööjaid koguneb palju. Kõigepealt võtavad platsi varesed ja rongad ja kajakad. Ja alles siis on oodata kotkaid.
"Näe, merikotkas!" Renno vaatleb Keibu lahes binokliga merd.
"Kus?"
"Taga neemel suure kivi peal."
"Ma ei näe midagi"
"Kivi peal, suur ja ümmargune."
"???"
"Siit umbes kaks ja pool kilomeetrit!"
Rennol on kümnekordse suurendusega binokkel ja sellega eristab kotkast viie-kuue kilomeetri pealt.
Õlireostuse piirkonnas Nõva kandis pesitseb merikotkaid neli-viis paari. Lisaks paiksetele hulgub talvisel ajal ringi noori kotkaid sisemaalt ja Soomest ja Rootsist. Renno arvutab, et Paldiskist Tuksini on merikotkaid praegu kolmekümne ümber.
Renno ütleb, et merikotkaid pole pärast katastroofi vähemaks jäänud ja need, keda näha on, tunduvad olevat reipad. Üks surnud kotkas on leitud, aga see oli tõenäoliselt surnud enne reostust ja lahkamine näitas, et nafta kätte see lind ei surnud.
Keegi kihutab parinal mööda.
Renno: "Sõtkas. Emalind."
Teine kotkaste söögiplats on Nõva kandis vaiksel metsalagendikul – seal serveeritakse kotkastele kala ja lihakombinaadist pärit kõhuääreliha ja pekist ja kondisemat kraami, mis vorsti sisse ei käi.
Varesed ja rongad tunnevad ennast söömalaua ääres vabalt, kotkad mitte väga. Mõni päev tagasi käis platsil küll seitse merikotkast, aga istusid ümberringi puu otsas nagu mornid vanamehed. Ja piirdusid mõne liharäbalaga, mida varesed platvormilt maha olid tõmmanud.
Teisipäeva hommikuse seisuga (staažikas kotkauurija Tiit Randla käis hommikul vara vaatamas) olid kotkad ka juba söandanud söödaplatvormile astuda.
Renno: "Hommikul pool tundi enne päikesetõusu hakkavad kotkad toitu otsima. Vahel on nii, et silm veel ei seleta, kui nemad juba hõljuvad taeva all. Hommikupoolikul söövad. Lõuna ajal võtavad vaiksemalt. Õhtul on jälle jahil."
Lääne-Saaremaal hakati kotkaid söötma 90ndate algul. Läks aastaid, kuni nad lõplikult ära harjusid, ja lõpuks oli neid platsil korraga kuni paarkümmend. See on võimas vaatepilt.
Söötmise põhjus oli selles, et kotkaste arv jäi vahepealsetel aastatel ohtlikult väikseks. Nüüd on kotkaid jõudsasti juurde siginenud (Eestis on 130–140 paari), aga tagasihoidlikum söötmine jätkub, sest söödaplatsid on sobivad kohad värviliste jalarõngaste vaatamiseks).
"Näe, noor kotkas!" Oleme Põõsaspea rannas ja Rennol jälle binokkel peos. "Kahe-kolmeaastane lind."
Isegi mina saan aru, et lind jääpangal pole tuvi.
Sõidame lähemale. Kotkas tõuseb õhku, aga laskub taas.
Renno: "Vaata, teine kotkas on ka veidi eemal!" Oleks Rennol "pikem toru" kaasas, siis saaks ta kotka rõngad ka ära vaadata. Oma vaatlustoruga näeb Renno juba 300 meetri pealt, kas kotkal on rõngas jalas või ei. 100–120 meetri pealt näeb numbrit lugeda. Parema jala rõngal on riigikood (sinivalge). Ja teise jala ümber on aastat tähistavad värvid. Rõnga järgi saab seda ka teada, kust kotkas pärit on.
"Ja kes siit eest läbi lendab? Raudkull!"
Merikotkaste pesad on ranniku lähedal tavaliselt viiekilomeetriste vahedega. Üksteisele lähemale nad pesa ei ehita. Merega hoiavad nad vahemaad kaks-kolm kilomeetrit, majade ja teedega pool kilomeetrit kuni kilomeeter.
Kotkad on kehva haistmismeelega, aga näevad uskumatult hästi.
Tuuletallajad näevad isegi selle ära, kuhu hiir sirtsutanud, ja selle järgi valivad välja paremad toitumisalad. Merikotkas nii peen tegelane ei ole. Aga inimese näeb kotkas alati ära.
Küll siin Põõsaspea neeme loodetipus on vastik külm tuul.
"Seal kivi peal on keegi!" Renno kruvib binoklit. "Kaks kormorani."
Mere kohal on suur aulide jõuk. Keegi on nad lendu ajanud.
Renno: "Mobiilimasti poolt läheneb kaks merikotkast!"
"Kus?"
"Lendavad sisemaa poole. Kolmas kotkas on seal neeme kohal. See need aulid lendu ehmatas!"
Neeme tipus on kõrge vaatlustorn, mille tipus magas fotograaf Ingmar Muusikus (tõsi, suvel), kui käis siin pilti tegemas.
Kotkad ei karda vist külma ega midagi?
Renno: "Eks nad ikka kardavad. Talvel ühe koha peal kössitades ajavad suled kohevile, tõstavad ühe jala üles ja hoiavad sulgede sees ja siis tõstavad teise jala ja hoiavad seda sulgede sees."
Ja jääkoskel paneb vehkides mööda.
Tuksi rannas näeme merikotkast 100-150 meetri pealt.
Renno: "Vanalind!"
Läheme Vene sõjaväest jäänud silikaatkivist kuuti varju, aga kotkas näeb meid ära ja tõuseb lendu.
Renno uurib ümbrust: "Seal on neli lindu koos! Oi-oi-oi! Näe, üks tuleb siit eest läbi varsti! Näe, sealt läheb!"
Mina näen ainult kolme-nelja luike eemal merel.
Luikede jaoks on jääd ülearu palju, vaba vesi on kaugel. Seal on liiga sügav vesi, luiged ei saa toitu käte.
Renno: "Üks luik on pooleldi külili. See on vist omadega läbi."
Jääkoskel läheb nobedalt veheldes allatuult.
Looduslikke vaenlasi merikotkal ei ole. Kui pojad on väikesed, võivad nugised või teised röövlinnud liiga teha. Ainuke tõsisem vaenlane on inimene. Viimasel kahel kümnendil tapsid inimesed Eestis ligi kümme merikotkast. Mõni lasi niisama pulli pärast, mõni arvas, et kotkas on ohtlik, mõni pidas kotkast konkurendiks – sööb tema jahiloomad ära.
Merikotkas inimesele mingit tüli ei tee. Kaljukotkas on harva võtnud metsataludes koeri ja kasse hoovi pealt, merikotkas mitte. Merikotkas sööb rohkem veelinde, kalu ja talvel ka raipeid.
Sügisel viis kotkas heinamaalt valge toonekure minema. Tädi, kes sellest loodusemehi alarmeeris, ütles, et kotkas olnud sama suur nagu kurg. Tuli suure hooga, võttis kure küünte vahele ja suutis saaki isegi mitukümmend meetrit edasi lohistada. Täpselt ei teatagi, kas see merikotkas oli. Võis ka kaljukotkas olla.
Kotkastel on õige pea pulmad tulemas. Kolm nädalat veel ja läheb agaraks pesategemiseks. Jaanuarikuus juba helistas kotkameestele keegi talumees ja rääkis, et üks suur lind lendas, oks nokas. Et kotkas teeb pesa. Siis on seda möllu ja keksimist ja uperpallitamist.
Kevadel sulab jää ja lumi ja ilmuvad välja uued õlised laibad. Jälle peab hakkama naftat ja laipu korjama. Jälle on keskkonnakaitsjatel ja päästeametil käed-jalad tööd täis.
Kotkastel on siis parajasti munad pesas.
Tiit Randla:
kühmnokkluikedega saabuv linnugripp on meie jaoks uus katsumus
Õlireostus jätab meie loodusele jälgi pikaks ajaks. Ainuke positiivne asi selle katastroofiga seoses on see, et nüüd on selge, mis võib juhtuda. Piisab, kui siin mõni tanker laiali läheb, ja on Läänemere põhjaosa elustikul täielik lõpp.
Sellega seoses on imelik kuulata meie veterinaaride arvamusi, et ehk jätab linnugripp meid puutumata. Kühmnokkluikedega jõuab see kindlasti ka meieni. See on meile uus tõsine katsumus.
