Mida õpivad pronksiööst tulevikus meie lapsed?

Neli ajaloolast panid Tarmo Vahteri ettepanekul kirja, kuidas käsitlevad Tallinna aprillirahutusi tuleviku ajalooõpikud.

Kaido Jaansoni
versioon
Laulva Revolutsiooni päevil ilmus Eesti ajakirjanduses lugejakiri, mis oma arukusega ei pälvinud tollases poliitiliste kirgede möllus laiemat tähelepanu.
Kiri pani ette mitte matkida kunagisi kommusid ja kiskuda maha monumente ja mälestusmärke. Pigem varustada need monumendid selgitavate kirjetega sündmustest ja tegelastest, mille või kelle puhul nood omal ajal püstitati ning mis oli olnud nende sündmuste ja tegelaste tõeline roll meie isamaa ajaloos. 
Loomulikult tulnuks nii teha taoliste kujudega, mis kajastasid midagi või kedagi Eesti ajaloos. Selle üle, kas säilitada need monumendid oma esialgsetel kohtadel või koondada nad mingisse erilisse rajatavasse parki või muuseumi, võinuks mõtteid vahetada. 
Mõttekam olnuks nad kohale jätta. Esiteks markeerisid nad sündmuse paika ja selle tähtsust meie vaevarikkas ajaloos. Nõnda oleks pronksmees oma koha teiste taoliste seas, mis nüüd kadunud, leidnud. Neid, kellele ta tähtis oli, jäi ju järjest vähemaks. Või tulnuks temaga toimida nagu ülejäänutega.
Siis ainulisena alles jäetud Pronkssõdur omandas aastast aastasse üha suurema poliitilisse tähtsuse, aidates pingeid üles kruvida nii seest- kui väljastpoolt Eestit. Kuni Andrus ­Ansipi valitsus selle lõppeks otsustas Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule ümber paigutada.
Protestiks vallandunud rahutused Tallinnas lõhestasid Eesti Vabariigi ühiskonna küll esialgu sisuliselt neljaks: esmalt eesti ja vene kogukonnaks ning need omakorda veel kaheks, esimese neiks, kes tehtut heaks kiitsid, ja teiseks, kes seda taunisid, kas erakondlikel kaalutlustel või lootes seda poliitiliselt ära kasutada, mis sisuliselt sama; teise neiks, kes vandaalitsemises osalesid, ja teiseks, kes selle üle sügavalt häbi tundsid.
Selle taustal oli lõpuks leitud ja teoks tehtud lahendus parim, avades võimaluse tegelikuks, reaalseks integratsiooniks. Nii sai sellest aru Euroopa, Eestit tema tegevuses toetades. Integratsiooniks, mis sõltus juba poliitikute järgmistest põlvkondadest.
 
Kaido Jaanson (66) on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna emeriitdotsent. Uurinud rahvusvahelist seiklejat Aleksander Kesküla, kellest valmis mängufilm “Minu Leninid”.

Mart Laari
versioon
Teatava osa Eesti venelaste hulgas säilisid aga visalt imperialistlikud meeleolud ja alavääristav suhtumine eestlaste õigusse iseseisvusele ning ajaloole. Nende meeleolude, mida õhutas ka Vene propaganda, sümboliks ja koondumiskohaks sai Tõnismäel asunud nn Pronkssõdur (praegu Kaitseväe kalmistul Filtri teel).
2007. aasta aprillis otsustas Andrus ­Ansipi valitsus võimalikke provokatsioone ennetades monumendi teisaldada. Impeeriumimeelsel segmendil Tallinna elanikkonnast (mitte üle 0,5% elanikest) õnnestus esile kutsuda ulatuslikud tänavarahutused, millega kaasnes vandalismilaine.
Politsei taastas efektiivselt korra ja Venemaa raevuka propagandarünnaku alla sattunud Eestit (mille käigus rünnati otseselt Eesti saatkonda Moskvas) asusid üksmeelselt toetama nii Euroopa Liit kui ka NATO.
Eesti väljus kriisist nii välis- kui sisepoliitiliselt tugevamana. Rahutuste ja nende otsustava likvideerimise tagajärjel muutus eestlaste ja Eesti venelaste vahekord avameelsemaks, mis võimaldas integratsiooniprotsessi asetada kindlamale alusele.
Esimeseks edusammuks oli venekeelse, aga Eesti-meelse (või vähemalt eestlasi mõistva) infovälja kujundamine, mille tagajärjel hak kas kujunema uus, eestivene identiteet. Selle mõjul õppisid eestlased omakorda respekteerima eestivenelasi kui partnereid Eesti ühiskonna edendamisel. 2028. aastal tehtud uurimused näitasid, et 95% eestivenelastest on valmis kaitsma Eestit mis tahes välisvaenlase, kaasa arvatud Venemaa vastu.
 
Mart Laar (47) on riigikogu liige (Isamaa ja Res Publica Liit). Uurinud 1944. aasta lahinguid Eestis. 

Olaf Mertelsmanni
versioon
Sissejuhatus. Pärast kommunismi kokkuvarisemist Kesk- ja Ida-Euroopas 1989/91 alustasid uued reformimeelsed valitsused esmajärjekorras arvete õiendamist diktatuuriaegsete mälestusmärkidega. See kulges suuremate protestideta. Mälestusmärkide ümberhindamise teine laine sai hoo sisse alanud aastatuhandel. Kui Eesti valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel 2007. aasta aprillis kavatses teisaldada nõukogudeaegse sõdurite monumendi, nn Pronkssõduri, oma seniselt kohalt Tallinna kesklinnas sõjaväekalmistule, siis paisusid protestiaktsioonid kaks päeva kestnud vägivaldseks märuliks Tallinna vanalinnas. Praegu toimub rahutusi peaaegu igal aastal, kuid tookord olid inimesed sellest šokeeritud. Mälestusmärk paigutati ümber ning Eesti saatkonda Moskvas piirasid seetõttu nädal aega Kremli-meelse noorteorganisatsiooni Naši liikmed. Venemaa üritas boikoteerida Eesti toiduaineid ja Eesti ametiasutuste veebilehti ründasid mitu nädalat välismaised häkkerid. Eesti-Vene suhted muutusid märgatavalt pingelisemaks, samas kui Eestis jäi eesti- ja venekeelse elanikkonna omavaheline suhe normaalseks.

1. Töö allikatega. Tehke toimunust kokkuvõte nii ajalehtedes Postimees, Eesti Eks­press ja Kommersant ilmunud artiklite kui ka peaminister Andrus Ansipi ja Vene suursaadiku Nikolai Uspenski kõnede põhjal ning taastage ajalooline kontekst. Mida te arvate üksikutest seisukohtadest? (Õpikus on ära trükitud viis allikteksti.)

2. Interpretatsioon. a) Ajaloolane Maive Tamm kirjutab oma raamatus “Mälu, ajalugu ja poliitika” (Tallinn 2012, lk 134):
“Tüli nõukogude monumendi ümber 2007. aastal puudutas vaid põgusalt ajalugu, mälestusi või isegi Pronkssõdurit ennast. Asjas osalenud nii Eesti kui ka Vene poliitikud ja meedia üritasid konflikti enda kasuks pöörata. Ansipi valitsus tahtis juurde võita populaarsust, sama tahtis ka Tallinna linnapea Savisaar. Venemaa otsis peksupoissi ning polnud Eestile andestanud liitumist NATO ega ELiga. Politsei ja demonstrandid olid kõigest etturiteks poliitikute malelaual.”
b) Ajaloolane Heiki Mets arvas oma raamatus “Ajalooline mälu ja tänapäev” (Tartu 2011, lk 75) seevastu järgmist:
“Pronkssõdur kehastas eestlastele nõukogude okupatsiooni ning venelastele Teises maailmasõjas saavutatud võitu, mis on keskseks sündmuseks Vene mälumaastikul. Selle asjaolu, et “Võitja-Vabastaja” põhjustas tõepoolest stalinistliku diktatuuri taastamise Eestis, unustas üks osapooltest ära. Ansipi valitsus toimis õigesti ning kahepäevaste rahutuste põhjustajad olid purjus vandaalid.”
Suhtuge mõlemasse tõlgendusse kriitiliselt.

3. Arutelu. Pool klassist on valitsuspoliitika toetaja rollis ja teine pool argumenteerib mälestusmärgi teisaldamise vastu. Arutlege ajalooliste sündmuste üle.

4. Kodune ülesanne. Paigutage “Tallinna monumenditüli” kommunismi uuema hinnangu ajaloo konteksti Euroopas.
 
Olaf Mertelsmann (38) on Tartu Ülikooli l&au ml;hiajaloo dotsent. Uurinud Eesti sovetiseerimist 1940–1956.

Kadri Musta
versioon
Pronksiöö. Ööl vastu 27. aprilli tabasid Tallinna massirahutused ja rüüstamised. Neis osalesid valdavalt mitte-eestlastest noored. Purustati aknaid, rüüstati ja süüdati kauplusi, kioskeid, autosid. Konflikt kestis kaks ööd ja laienes Tallinnast ka Ida-Virumaale. Vigastada sai 153 inimest, sh 29 politseiametnikku. Midagi sellist polnud taasiseseisvunud Eesti kogenud. Rüüstamisteks kasvanud meeleavalduse ajendiks said väljakaevamistööd Tõnismäel Pronkssõdurina tuntud monumendi juures ja jutud selle mahavõtmisest.

Sümbolid ja ajaloo haavad. Eestlastele sümboliseerib nõukogude mundris sõdur enamasti okupatsiooni ja massirepressioone. Vene kogukonnaga on teistmoodi. N Liidu lagunemise järel1 säilis vene inimeste südametes ja filmikunstis pea ainsa pühakuna nõukogude sõduri – Euroopa fašismist vabastaja kuju. Vene kogukond mõistis pronkssõduri mahavõtmise otsust vägivallana, millele kogukonna rumalam osa vastas samuti vägivallaga.

Poliitilised valikud. Pronkssõduri teisaldamisele asudes olid valitsusel valikud. Euroopa kogemus õpetab vältima mis tahes rahvuse või religiooni sümbolite alavääristamist. Vägivald ei kõrvalda etnilisi vastuolusid, vaid süvendab konflikti. Seda rõhutasid pronksiöö eel ka Eesti teadlased.
Ent lõimumise pikaajalisus on maailmas suurendanud ihalust “jõulisemate” lahenduste järele.2 “Väike võidukas sõda” toob ju koheselt kaasa patriotismi tõusu, rahva koondumise valitsuse ümber ja opositsiooni summutamise.
Äsja ametisse astunud Andrus Ansipi valitsus oli seotud valimislubadusega pronkssõdur teisaldada. Olukorda komplitseeris riskianalüüsi ignoreerimine. Murettekitav oli dialoogi alahindamine ja reeturifoobia külvamine nende aadressil, kes tähtsustavad venekeelse elanikkonnaga suhtlemist.

Välispoliitiline aspekt. Venemaa jaoks oli Pronkssõduri teisaldamine vaenulikkuse demonstratsioon, millele vastati propagandakampaania ja mitteametlike majandussanktsioonidega.3
Rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks olid Vene noorteorganisatsioonide rünnakud Eesti saatkonna vastu Moskvas.
Vene ja Eesti konflikti ohjeldamisel oli määrav osa ELi ja NATO toetusel oma liikmesriigile, Eestile. Toetuse saamiseks kasutas Eesti tublisti oma poliitilist kapitali.

Kriisi reguleerimine. Pronksiöö järgsetel päevadel aitas pingeid maandada selgitustöö koolides, dialoogi otsimine vene kogukonnaga, Kodurahu Foorum.
8. mail avati Pronkssõduri monument sõjaväekalmistul ning peaminister Andrus Ansip viis sellele pärja.
 
^{1 Vt selle kohta peatükk “Eesti taasiseseisvumine”.
2 Vt selle kohta lähemalt alapeatükk “Rahvusvaheline taust – olulisematest poliitilistest arengutest Euroopas”.
3 Vt  Nõukogude Liidu divide et impera poliitikast Balti riikide kaubandussuhete arendamisel alapeatükis “Rahvusvaheline olukord kahe maailmasõja vahelisel perioodil.”}
 
Kadri Must (30) on riigikogu liige, Keskerakonna peasekretär. Uurinud Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal.