Mida tegi Osama bin Laden Eestile?
Osama bin Ladeni surnukeha lükati esmaspäeval Ühendriikide lennukikandja pardalt Araabia mere voogudesse. Järgnes kommentaaride ja oletuste laviin teemal “mis nüüd küll maailmas juhtuma hakkab?”.
Üldsegi mitte üllatavalt tekkis kaks koolkonda: ühed arvavad, et elu läheb paremaks ning turvalisemaks, ja teised vastupidi, et läheb halvemaks ja ebaturvalisemaks. Eksisteerib ka vahepealne kompromissimeistrite leer: võib-olla läheb ajutiselt elu halvemaks, aga pärast seda saabuvad päikeselisemad päevad.
Puudub üksmeel küsimuses, kas esiterrorist bin Laden juhtis ka tegelikult al-Qaeda-nimelist terrorivõrgustikku või ei juhtinud. Nagu puudub üksmeel küsimuses, kas tema vägivaldne surm Ameerika eriväelaste käe läbi põhjustab tema jüngrite raevupurske või ei põhjusta. Ja pole üksmeelt selleski hinnangus, mida need jüngrid tegelikult suudaks korda saata.
Las murravad oma pead selle üle suurte riikide poliitikud. Meil on võimalik haarata lihtsustamise päästerõnga järele: peab julgema olla eestlane ning näha maailma eestlase pilguga.
Asugem kodusel mättal seistes lahkama kadunukese teeneid meie maa ja rahva ees.
Tuleb tunnistada, et need on olemas.
2001. aasta septembri alguspäevil tulid Pärnumaal tegutsenud aferistid mõttele segada salaalkoholi hulka puupiiritust. 8.–9. septembril hakkas Pärnumaalt tulema õõvastavaid teateid inimeste massilistest mürgistustest. Kuuskümmend kaheksa surnut oli meie oludes tõeline katastroof. Lisaks rahvusvaheline häbi, sest oli oodata ja karta muu maailma meedia kohaletormamist. Võis oletada alandavaid kommentaare stiilis “ja need tüübid unistavad kuulumisest Euroopa Liitu?!”.
Ent siis astus areenile Osama ning korraldas New Yorgis sündmuse, mida hakati edaspidi kutsuma nine eleven. Üheteistkümnes september, milline ajastus! Kaksiktornide purustamise järel ei tundnud keegi enam huvi Pärnumaal toimunu vastu – kaasa arvatud meie ise.
Maailm jälgis hinge kinni pidades Ühendriikide vastusamme. Ka meie. Sest me haistsime siit tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse.
2003. aastal oli aeg sealmaal, et Ühendriigid otsustasid alustada sissetungi Iraaki. See riik oli kurjuse teljel, tal olid väidetavalt massihävitusrelvad ning seotus al-Qaedaga. Ehk Osama bin Ladeniga.
Ühendriikidel oli vaja nendes seostes veenda ka rahvusvahelist üldsust.
Oli riike, kes ei jäänudki põhjendusi uskuma – näiteks Prantsusmaa –, ja oli riike, kes veensid end ise nii nagu vaja. Need olid nn Vilniuse kümme ehk kümme Ida-Euroopa riiki, kes andsid 5. veebruaril 2002 oma allkirja kollektiivsele kirjale, kus kinnitati truualamlikku toetust USA-le tema tegemistes Iraagi suunal. Tõenäoliselt mängis meie allkiri tollel paberil olulist osa selles, et kolmteist kuud hiljem oli Eesti NATO liige.
Tänu Osama bin Ladenile, kelle terrorivõrgustikuga võitlemine andis NATO-le justkui uue mõtte ning seega muutis ka Eesti-taolised riigid vastuvõtukõlbulikeks.
“Vilniuse kümne” kirja tõenäolise algatajana nimetati Bruce Jacksonit, kes juhtis ühendust “US Committee on NATO”. See tegi alliansi ittalaienemise heaks lobitööd alates 1996. aastast.
Kuna vastuseis Venemaaga oli ittalaienemise põhjendusena väga ebapopulaarne idee, tuli suur rahutagamise operatsioon Lähis-Idas väga õigel ajal.
Meile õigel ajal. Tänu Osamale saime tegevust nii Iraagis kui ka Afganistanis. Hoiame seal oma lippu kõrgel, meie kaitsevägi omandab aina rohkem kogemusi, kuidas… Ütleme pärast väikest mõttepausi, et omandame aina rohkem kogemusi, kuidas tegutseda koos meie liitlastega mitmesugustes missioonipiirkondades.
See on hea.
Kuid Osama on meile teinud ka palju halba.
Kindlasti on ta muutnud rahvusvahelise lennuliikluse rangete turvanõuete järgimise tõttu ebamugavamaks. Ent meie oleme suur reisirahvas. Aga see on tühi-tähi.
Osama on kaassüüdlane selles, et NATO – seesama liit, kuhu ta meid aitas – on osutunud alasti kuningaks, kui laenata metafoor ühelt Taani muinasjutuvestjalt.
2009. aastal, kui NATO tähistas kuuekümnendat aastapäeva, kiideti see juubelile kogunenud poliitikute suu läbi aegade kõige tõhusamaks sõjaliseks liiduks.
Afganistanis toimuv ei toetanud seda väidet mitte mingil moel. Jah, rahvusvahelise õiguse seisukohalt polnud Iraak ega Afganistan (ja nüüd ka Liibüa) üldsegi NATO rida, aga kuna selle alliansi riigid on ühenduse coalition of the willing (maakeeli umbes “tahteliste koalitsioon”) juhtoinad, siis see ikkagi on NATO rida.
Afganistani Tora Bora mägedesse mindi jahtima Osama bin Ladenit.
Ta oleks võinud surma saada kohe pärast seda, kui meid võeti NATOsse. Aga tema suri seitse aastat hiljem.
Nii et mine võta kinni, mida temast kodusel mättal seistes mõelda. Aga suurmeeste elule ja tegevusele antaksegi väga vastuolulisi hinnanguid.
