Pärast kaheaastast kohtulahingut, kus Hodorkovski kaitsjad püüdsid kõiki võtteid kasutades oma kliendi nime süüdistustest puhastada - väites, et tegu on president Putini poliitilise rünnakuga -, mõisteti talle kaheksa aastat vanglakaristust, ja mitte mingis tavalises vanglas, vaid asutuses nimega IK-10 Krasnokamenskis. 5000 kilomeetrit Moskvast idas ja 660 kilomeetrit lähimast linnast Tšitaast kagus asuv Krasnokamensk on tsivilisatsioonist sedavõrd ära lõigatud, et inimõiguslased näevad olukorras, kus vangi tuleb külastada nii pöörase vahemaa tagant, Hodorkovski perekonna inimõiguste rikkumist.

Aga nad sõidavad siiski. Iga kolme kuu tagant lubatakse Hodorkovskile perega kohtumiseks kolm päeva puhkust koloonia orjaveskist, kus vangid umbes dollarilise palga eest kuus rõivaid õmblevad ja pakivad. Ühtki reporterit pole lubatud nende kohtumise juurde, ühtki ajakirjanikku pole isegi koloonia väravast sisse lastud. Ent sel nädalal kohtusid minuga vangla väravas pärast 72tunnilist kokkusaamist Venemaa kõige kuulsama vangiga Hodorkovski naine Inna, ema Marina Filippovna ja tütar Nastja, kes lubasid mul saata neid tagasisõidul Tšitaasse.

 

***

Nõukogude ajal tunti kolooniat JaG-14/10 (nagu seda tollal nimetati) kui vanglat, kust tagasi ei tulda. Siin kandsid karistust sunnitöölised - kõigest paari kilomeetri kaugusel vanglaväravast algab tohutu uraanikaevandus - ja kui neid ei murdnud töö kaevandustes, siis tegi seda külm.

Surma hingust tajub siin ikka veel. Uraanist saastatud põhjaveega Krasnokamenskit on nimetatud ökoloogiliseks katastroofipiirkonnaks ja kui arvestada kohalike alkoholi- ja autodelembust, pole ime, et linnaelanike keskmine eluiga piirdub 42 aastaga.

Vangla ise, mis nüüd kannab nime
IK-10, on küll pisut talutavam kui pool sajandit  tagasi, ja enamik vange on nüüd hõivatud õmblustööstuses ja rõivaste pakkimisega. Aga ometi pole tegu mingi lõbustuspargiga. 1000 vangi elavad 80 mehele mõeldud barakkides, vähimagi korrarikkumise eest võidakse aga määrata kartserisse. Hodorkovski on olnud kartseris neli korda - pisirikkumiste eest, nagu ülemuselt luba küsimata õmblusmasina juurest lahkumine. Ja isegi kui valvuritega pole probleeme, tuleb igaühel tegemist teha võimsa organiseeritud kurjategijate klanniga. Kui üks kaasvangidest aprillis Hodorkovskil noaga üle näo tõmbas, oli see ühe endise kolooniavalvuri sõnul uue jõugupealiku jõudemonstratsioon, milleks Hodorkovski sobis just oma tuntuse tõttu.

Kui see tundub jõhker, siis varuge kaastunnet ka külastajatele. Kolooniasse IK-10 pääsemiseks võib valida rongisõidu Moskvast - 106 tundi pidevat teelolekut tillukeses nõukogudeaegses kupees pluss 20 kilomeetrit taksosõitu vangla väravasse. Või siis lennata lennukiga Moskvast Tšitaasse, vahemaandumisega tankimiseks Jekaterinburgis. Lend kestab vaid umbes üheksa tundi, ent moodustab paraku väiksema osa teekonnast. Karistusasutust Tšitaast eraldavad 660 km kõnnumaad ja teid, mis õigupoolest tee nime ei väärigi, tuleb läbida taksoga - milleks kulub seitse kuni kümme tundi - või õhtuse rongiga, mis viib kohale viieteist tunniga.

Ükskõik kumma võimaluse keegi valib, on tegu reisiga, kus väikesed valikud võivad omandada ülisuure tähtsuse. Lennukites, millest mõnda on oma silmaga kaenud ehk veel Stalin, otsustab kõik istekoha valik. Ma vahetasin kohta vahetult enne maandumist Tšitaas (sest mulle määratud istmel puudus turvavöö) ja vaatasin pealt, kuidas mu vabanenud iste, niipea kui lennuki rattad maad puudutasid, liigenditest lahti tuli ja eespool olevatesse istmetesse räntsatas.

Tšitaa lennujaamas, mille väheldase terminali ees roostetab vana Nõukogude helikopteri vrakk, oli meil tükk tegemist, et leida kedagi, kes sõidutaks meid Krasnokamenskisse. Ainus sohver, kes oli valmis mind ja mu tõlki nii kaugele viima, oli kõhetu metsik tegelane logiseva Toyotaga, kelle paljaks pöetud kukalt ehtisid pudeliarmid ja suud särav kuldhammaste rida. Tema pärani silmad ja värisevad käed andsid tunnistust tugevast joomauimast. (Nuriseda polnud mingit mõtet. Nagu mu tõlk märkis, olid kõik teisedki lennujaama taksojuhid eluohtlikus joobes.) Kell oli kaheksa hommikul.

Nii nagu teedega, mis hakkasid lagunema kohe pärast Tšitaa linna piiri, juhtus ka Toyotaga. Mitte et juht oleks sellest välja teinud. Armatuurlaua tulukesed plinkisid kordamööda roheliselt ja punaselt, osutades sellele, et puudub turvavöö (mis on Venemaal tavaline) ja ka mootoriõli, kuid sohver üksnes keeras tantsumuusika põhja ning suitsetas 20 sigaretti tunnis. Ja kui umbes 200 km ja 35 sigareti kaugusel Tšitaast jõudis täiesti mahajäetud maanteel kätte vältimatu mootoririke, oli tema ainus tagavaraplaan kuidagi liikuda järgmisse külasse, kus ta pidi laenama sugulastelt auto. Kui kaugel on järgmine küla, küsisime. Sada kilomeetrit.

Mingi ime läbi lasi meie õnnetust seltskonnast möödunud järgmise auto juht end pehmeks rääkida ja viis meid kohale. Krasnokamenskisse jõudes - Tšitaast ärasõidust oli siis möödunud peaaegu 10 tundi - saime teada, et kohalikud nimetavad 150 km pikkust kitsukest kruusateed, mida mööda nende linna sisenetakse, "surmamaanteeks".

 

Niisiis, kui Inna, Marina Filippovna ja Nastja olid reede hommikul IK-10 väravate juurde jõudes teekonnast mõnevõrra väsinud, tuleb neist aru saada. Seekordne rännak läbi kontinendi oli eriline veel seetõttu, et esimest korda oli Nastja - sõbralik, kohmetu, oma ema suurte silmade ja vastsete hambaklambritega teismeline - tunnistatud piisavalt küpseks, et isaga tema uues kodus kohtuda. Viimati 18 kuud tagasi isa näinud tüdruk oli viimseni pingul. Olukorda ei parandanud sugugi ka protseduur vangla väravas. Valvurite tavapärased küsimused, mis esitatakse kõigile koloonia külastajatele, viisid ta nutu äärele.

Enne sõitu tuli Marina Filippovnal ja tema minial jaotada kolmepäevane külaskäik portsjoniteks - esimesel päeval pidid Mihhailiga koos olema kõik kolm, teisel päeval ainult Nastja ja Inna ning viimasel päeval ainult Inna. Ka jututeemad pandi juba ette hoolikalt paika, et mitte aega raisata. Marina Filippovna pidi kõnelema koolist, mille Hodorko vski asutas, ja muudest ühiskondlikest ettevõtmistest, mis elavad edasi fi rma hävingule vaatamata, Inna pidi rääkima pereasjadest ja eriti nende kahest nooremast pojast ning Nastja pidi saama lihtsalt isaga juttu ajada.

 

2006. aasta 11. septembri selgel, kargel hommikul kell 11.30 valvavad koloonia IK-10 turvaväravate ees kaks külma peletamiseks jalgu trampivat vahimeest, sigaretid suunurgas. Igal pool mujal on vaikus. Kruusatee lõpeb esimese värava ees, mis kujutab endast nende kahe igavleva ja külmetava tunkedes mehe valvatud kööbakat liiklustõket - sellest tagapool on teine, toekam värav, mida täiendavad plekist vahiputkad laskuritega.

Täpselt 72 tundi on möödunud sellest, kui lambanahka rõivastatud ja Chaneli päikeseprillidega Inna Hodorkovskaja oma meest esimest korda suudles - 72 tundi sellest, kui ta sisenes külastajate perekondadele mõeldud vangla hotelli. Ja nüüd on tema visiit - üks kolme kuu tagant - läbi. Järgmisel korral, kui ta Venemaa kõige kuulsama vangiga kohtuma pääseb, on jaanuar, meetripaksune lumi ja õues 33 kraadi külma.

Ent koloonia väravast välja astudes tundub Inna rahulik. "Möödunud korral oli raskem," tunnistab ta. "[Mihhail] muutub tasapisi iga korraga. Ma ei oskagi täpselt öelda, mis see on, aga ilmselt ta lihtsalt kohaneb rohkem ümbrusega." Ta kirjeldab kehva, ühe aknaga võõrastemajatuba, kus Hodorkovskil lubatakse perega aega veeta: "See on üks pikk koridor, mõlemal pool toad, ja köök ja duširuum on ühised - isegi õue ei lubata, ja taevas ei paista." Kuidas suhtuvad teised naised Venemaa ühe kuulsama mehe ja tema naisega ühise seebi kasutamisse?

"No eks nad vist alguses olid šokeeritud," ütleb Inna ja kihistab samasugust tütarlapselikku naeru, nagu kostab pidevalt Nastja poolt. "Praegu saame kõigiga normaalselt läbi. See on nagu Oblonski maja "Anna Kareninas" - kõik üks suur tohuvabohu. Eile koputas üks teine ema Mihhaili toa uksele, sest tema arvates on Mihhaili toas tema positsiooni tõttu kindlasti telekas sees - ta ei tahtnud oma telemängust ilma jääda. Mihhail kutsus ta tuppa ja ütles, et ta võib vaadata auku seinas, kus on teleka koht."

IK-10 teistest vangidest on enamik noored mehed ja enamik vargad. Ja nad kõik - erinevalt Hodorkovskist - on pärit mõnesaja kilomeetri kauguselt. Sel põhjusel,  ja ka seetõttu, et Hodorkovskit saadab kogu päeva tema isiklik valvur, pole Hodorkovskil vanglas sõpru, räägib Inna. Tema ainus kokkupuude tuttavate ja sümpaatsete inimestega on igaõhtune vestlus advokaatidega, mis leiab aset ajavahemikul kuuest kümneni, pärast päevatöö lõppu ja enne tulede kustutamist. Aga nagu ütleb Inna, ei ole masendus Hodorkovskist võitu saanud.

"Ma olen alati teadnud, et ta on tugev ja et ta suudab hakkama saada. Võib-olla olen mina hoopis rohkem muutunud. Minu iseloom ja käitumine ja arusaamad on Mihhaili ära olles oluliselt selginenud. Nüüd ma tean, mida ma pean tegema, ja olen otsusekindel. Udu on hajunud. Ma olen hoopis tugevam."

Hodorkovski ema on erinevalt vaoshoitud miniast ülevoolava jutuga naine meeldiva laia näo ja kelmika naeratusega. Kas ta kujutas kunagi tagasihoidlikus Moskva elamises poega kasvatades ette säärast olukorda?

"Ei, seda mitte, aga ega ma ei uskunud ka, et temast saab ärimees," vastab Maria Filippovna. "Kõik arvasid, et temast saab suurepä ;rane teadlane - ta oli keemias tugev - ja ma mäletan, et mitmed tuntud profess orid kinkisid talle oma autogrammidega raamatuid. Kui ma nägin, et ta läheb hoopis ärisse, oli mul tõesti hirm. Ma teadsin, et tal on võimeid ja ta võib olla väga edukas, aga mul oli meeles, mida mu oma vanemad rääkisid mulle NEPist - see oli üks ajajärk 20. sajandi algul, kus ärimeestel võimaldati lühikest aega kommunistliku võimu all rikkust koguda. Aga varsti pärast seda pandi peaaegu kõik need inimesed vangi või tapeti ja nende varad konfiskeeriti. Ma kartsin, et see kõik kordub."

See oli prohvetlik eelaimus, mis vääriks võimsat Vene draamakangelannat - Hodorkovski ema hirmud said tõeks.

 

Tagasisõidu ajal Tšitaasse vanamoelises Nõukogude magamisvagunis valitseb Hodorkovskajate kupees hea tuju. Kõrvalkupeest, kus on minu voodi, kuulen, kuidas nad öö läbi lugusid jutustavad ja nalja heidavad. Vaguni koridoris mängib Nastja oma kahe ihukaitsjaga, kes kordamööda hoolitsevad meelelahutuse ja Inna teele kaasa võetud toidukorvi sisu jagamise eest. Kui külmakastist ilmuvad kanaprae lõigud ja suhkruvaabaga Vene koogid ning Inna jagab reisikaaslastele - isegi nuhkivatele välismaa ajakirjanikele - küpsiseid ja puuvilju, tunduvad Hodorkovskid ühtäkki nagu tavaline keskklassi perekond.

Just selleks nad ongi saanud. Kuigi olgu öeldud, et Mihhail Hodorkovski ei kuulunud iial kõige edevamate oligarhide hulka. Puhkuse ajal eelistas ta sõita Vahemere ranniku asemel Soome. Tema maja oli avar, aga mitte silmatorkav. Muidugi polnud nende perel millestki puudus - ja Inna kannab endiselt teemantidega kaunistatud käekella, mille abikaasa talle õnnelikumatel päevadel ostis. Neil pole praegugi erilist puudust - Nastja näitab mulle oma šikki 400 lugu mahutava MP3-mängijaga mobiiltelefoni -, ent nüüd tuleb neilgi vahel kaubahallis hinnasilte uurida.

Kui Innalt küsida, mis on pärast Jukose likvideerimist saanud Hodorkovski tohutust varandusest, kergitab ta kulmu.

"Eks elu ole muidugi raskem, palju raskem kui enne," ütleb ta. "Aga me oleme nende raskustega juba harjunud ja praegu tundub elu isegi normaalne."

Kõige tuntavam Hodorkovskaja viimase aja raskustest on, et tema maja Hodorkovski poolt Jukose töötajatele ehitatud elamupiirkonnas on "arestitud". Ta võib seal küll elada, ent pideva jälgimise all. Praegu otsib ta sobivamat eluaset mõnes teises Moskva eeslinnas.

Kui aga pärida tema rahalise seisu kohta otsesõnu, jääb Hodorkovskaja vastuse võlgu. Perekonna advokaatide pressiesindaja on öelnud, et pere varandus on "mõned miljonid dollarid". Kus need on? "Pole aimugi."

 

Läbi pilkase öö veerevas rongis, kus kupeest kupeesse liiguvad vodka ja jutujärg, tutvun ma luidra aseri päritolu mehega, kelle nimi on Stepan. Eelmisel päeval sai läbi tema liiklusõnnetuse põhjustamise eest määratud kaheaastane karistusaeg IK-10s, kus ta oma sõnul tundis ka Hodorkovskit. Joogiklaasi ääres nõustub ta, et IK-10 tähtkinnipeetaval pole koloonias lähedasi sõpru, ent siiski ütleb ta tegu olevat lugupeetud inimesega - tänu temale on vangla raamatukogu hästi varustatud ja just tema on aidanud paljudel poolkirjaoskamatutel vangidel, nagu Stepan, kirjavahetusega toime tulla.

Venemaa tavatu lähiajalugu on kokku toonud väga kummalisi vastandeid . Nelja aasta eest oleks olnud võimatu kujutleda Innat ja Stepani sama posti indeksit kasutamas, rääkimata Tšitaa rongis naaberkupeedes reisimisest. Kui endise vangi loo Tšitaasse saabumisel Innale ümber jutustame, peegeldub tema näol, mis enamasti jääb suletuks, kaks vastandlikku tunnet. Naeratusest paistab kergendus, et abikaasa kasulikkus kaasvangidele tagab talle ehk koloonia müüride vahel teatava kaitstuse. Kurdudest otsaesisel aga kurbus, et mehe elu sõltub nüüd sellistest tegelastest nagu Stepan.

 

© The Independent, esimest korda
avaldatud 15. septembril 2006