09.05.2008, 00:00
Miilitsate ja madruste lööming Harjumäel
60 aastat tagasi üritas venelasest madrus Harjumäel Matrossovi;kangelastegu korrata. Sakslasi etendasid nüüd miilitsad.
Oli pühapäev, 16. mai 1948. Tallinnas Harjumäel peeti tantsulkat
ja tunti elust rõõmu. Sõdurid, madrused ja merekooli
kursandid kepsutasid vene tüdrukutega tantsu. Rahvast kogunes üha
juurde ja varsti ei mahtunud umbes 400 inimest enam platsile ära ning
jalga keerutati siis juba ka murul. Pealegi oli plats vastikult tolmama
hakanud.
Muru tallamine ei meeldinud aga
postimilitsionäärile, kes ütles tantsijatele, et kui nad murult
ei lahku, lõpetab ta peo ära. Muidugi saadeti ta vene kombe
kohaselt kolmekordselt. Postimiilits oli visa mees, ta kutsus appi tosin
miilitsat eesotsas vanemseersant Jullega. Korraloomisest aga kasvas välja
korralik lahing Harjumäel.
“Polundra!”
Kui tosin miilitsat Harjumäele kohale jõudsid,
läksid nad otsejoones akordionimängija juurde ja käskisid tal
lõõtsatõmbamise lõpetada. Et aga rahvas oli
tantsuhoos, ei teinud pillimees kuulmagi ja mängis edasi. Selle peale
otsustasid miilitsad mängu jõuga lõpetada, haarasid
akordionimängijal natist kinni ja hakkasid teda minema lohistama.
Rahvas tõstis kisa, miilitsailt nõuti viisakat –
kultuurset – käitumist. Pidulised püüdsid pillimehe
äraviimist takistada, miilitsate juurde kargas sõdur Soldatenko ja
rebis akordionisti nende haardest välja. Selle peale kahmasid rahva
piiramisrõngasse sattunud seadusesilmad relvad välja ning hakkasid
kohe õhku kõmmutama.
Nüüd astus miilitsate
juurde madrus Beljakov. “Mispärast te õhku tulistate, vot
siin on teile minu madruserind...,” rebis Beljakov oma rinna paljaks.
Nende sõnade peale kõlaski lask, väidetavasti Julle
püstolist. Beljakov karjatas: “Vennad, ma olen tapetud!” Asi
polnud siiski nii hull. Aga tagapool seisjad uskusid tõemeeli, et juba
on tapetud, ning raevunud mass läks miilitsate poole liikvele, ilmselge
sooviga nad ära lintšida.
Sõdurid ja madrused
võtsid rihmad vöölt ning röögatasid
“Polundra!”. Seadusesilmi päästsid halvimast kiired
jalad, nad pagesid Pärnu maanteele miilitsavalitsuse majja varjule.
Rahvahulk muidugi ei jäänud Harjumäele, vaid asus miilitsaid
jälitama ja piiras miilitsavalitsuse maja koguni mitu tundi.
Nädal hiljem kogunes Harjumäel toimunut arutama EKP Keskkomitee
Büroo Nikolai Karotamme, Johannes Käbini, Boris Kummi jt
osavõtul. Istungil räägiti, et sündmuskohal viibis ka
Tallinna miilitsaülem polkovnik Simon. Aga ta oli purjus ning korra
jaluleseadmise asemel hoopis võttis vormimütsi peast ja üritas
varjuda. Hiljem, miilitsavalitsuse kaitsvate seinte vahel, oli ta juba kange
mees. Kui sinna saabus prokuratuuri uurija Slonimski, et välja selgitada,
millisest relvast Harjumäel madrust tulistati, käratas Simon ta
peale. “Mis te kontrollite miilitsaid, miks te bandiite kinni ei
võta?” Slonimski ei lasknud end heidutada ja vaatas relvad
üle. Selgus, et tulistatud oli neljast relvast. “Millised ja kui
palju madruseid te vahistate?” küsis Simon. Uurija vastas, et veel
mitte kedagi. “Keelan teil kas või ühtki miilitsat kinni
pidada,” põrutas selle peale polkovnik.
Süüdlaste otsimine
Büroo istungil avaldati
nördimust: kuidas võis nõukogude militsionäär
tulistada võitlejat, kes talle midagi ei teinud? Uskumatu! “Aga
võib-olla on ta provokaator,” küsis keskkomitee I
sekretär Karotamm. “Aga võib-olla on madrus Beljakov
provokaator,” küsis julgeoleku ülem Kumm vastu.
&
lt;
br />Algas musta pesu pesemine. Kes on hullemad, kas miilitsad või
sõjaväelased? Sõna võttis Balti laevastiku esindaja
Filaretov, nimetades toimunut provokatsiooniliseks ja kuritegelikuks.
“Mitte üheski garnisonis pole ma kohanud olukorda, kus miilits oleks
sõjaväelastega asju klaarinud niisuguste meetoditega, relva
abil.”
Miilitsaülem Simon püüdis omasid
kaitsta, vihjates rahvusliku vaenu õhutamisele. “Kaks neiut
karjusid seal: “Kuulge, meremehed, teid on nii palju, aga neid eestlasi
15 inimest ja te ei suuda nendega toime tulla.” Polkovnik
möönis, et miilitsad kasutasid relva küll ebaõigesti, aga
noor koosseis ei suutnud keerulises olukorras orienteeruda. Simon tõi ka
näite, kui distsiplineerimatud on madrused. “19. mail andis kohtunik
staadionil vile justkui valesti ja üks kaubalaevastiku madrus
võttis pudeli ja viskas selle rahva hulka.”
Sõjaväe esindaja Zozulja andis vastu turmtuld. “Võin
tuua rea näiteid, kus miilitsad peavad end ülal halvemini kui
relvajõudude esindajad. Vot 22. veebruaril pidas komandantuuri patrull
kinni Tallinna 6. miilitsajaoskonna töötaja, nooremseersant
Hendriksoni au mitteandmise eest. Patrulli märkuse peale hakkas
sõnelema ja solvas teda. Kõik need juhtumid räägivad
sellest, et miilits kasutab ilma igasuguse vajaduseta vägivalda. Madrused
räägivad nii, et miilitsasse ei tohi sattuda, kuna pekstakse
vaeseomaks.”
Sokolov armee 4. korpuse staabist ütles, et
miilitsad ei oska relva kasutada ning et niisuguseid juhtumeid
sõjaväelaste puhul pole olnud. “Aga ma tean kahte juhtumit,
kui miilits tulistas sõjaväelast: juhtum Viljandis, kui tapeti
ohvitser. Seal polnud niisamuti mingit mõtet relva kasutada. Teine
juhtum oli siin. Läksin kell 12 öösel mööda Tartu
maanteed ja kuulen kahte lasku õhku. Selgus, et restoranist toodi
välja mees, temaga kaasas oli naine, arvatavasti abikaasa. Mees avaldab
vastupanu, teda lükatakse autosse, aga naine nõuab visalt tema
lahtilaskmist. Et sellest naisest lahti saada, oli vaja teha kaks lasku
õhku.”
Kumm seevastu kaitses miilitsaid. “Kui
miilitsad kord midagi ütlesid, tulnuks alluda. Niisuguste meremeeste
üle nagu Beljakov, kes lööb oma rinna ette, uhkust tunda ei
tohi,” ütles julgeoleku ülem. Keskkomitee II sekretär
Sazonov pareeris Kummi märkuse. “Selliste meremeeste üle peab
uhkust tundma, kes ei löönud püstoli ees araks. Nende vaprus on
kirjutatud ajalukku. Beljakov pole mingi provokaator.”
Miilits lüüakse risti
Saabus kokkuvõtete
tegemise hetk. Seltsimees Käbin köhatas hääle puhtaks ja
hakkas vaagima miilitsas valitsevaid puudusi. Et oleks vaja tõhustada
kasvatustööd, kuna miilitsas on palju noori ja ebakultuurseid
inimesi. Seejärel asus keskkomitee sekretär eestlasi manama.
“Tallinna miilitsate hulgas on märkimisväärne osa vene
seltsimehi, aga nii imelik kui see pole, lubavad just eesti miilitsad
endile lubamatuid asju.”
Samas ei jätnud Käbin ka
madruseid nahutamata, tehes seda lennukalt filosofeerides. “Vene rahval
on õigus uhkust tunda Suure Isamaasõja tulemuste üle, aga
meil viiakse valesti läbi kasvatustööd. Inimesele on vaja
näidata, et kui vene rahval on suured teened, siis esitatakse talle ka
suuri nõudmisi, aga meremehed käituvad tihti halvasti.”
Pärast Käbinit võttis sõna seltsimees Sazonov
ja tema tegelikult jõudis asja tuumani, miks kõik üldse nii
juhtus. Ta mööni
s,
et inimesed küll tantsisid keelatud kohas ja on seetõttu
süüdi.
“Aga meil Tallinnas pole üldse
võimalik kuskil tantsida.” Seega, olnuksid linnas kindlad
tantsuplatsid, polnuks 16. mail Harjumäel mölluks läinud. Et asi
kontrolli alt väljus, selles nägi Sazonov süüd küll
ainult miilitsal.
Otseselt tulistamist käsitles Sazonov
üpris omapäraselt. “Mis puutub selle madruse paljastatud rinda
ja sõnu, siis meremeest, kes on käinud läbi tule ja vee, kes
on Matrossovi kombel võimeline oma rinnaga dzoti ambrasuuri katma,
sellist meremeest õhkutulistamisega ei hirmuta,” rääkis
Sazonov, lisades, et see ometi mingil juhul ei andnud miilitsale õigust
madrust tulistada.
I-le pani punkti loomulikult Karotamm.
“Kogu süü 16. mail toimunu ja meremehe tapmise eest lasub
kahtlematult miilitsal, konkreetsetel isikutel, kes selle sooritasid. Ma arvan,
et see Julle pole nõukogude inimene, igal juhul on ta kahtlane
nõukogude inimene.” Huvitav küll, aga Karotamm
rääkis nüüd madrusest juba kui surnust. Samas ei maininud
seda ükski teine istungil osalenu, pigem
võis sõnavõttudest välja lugeda, et madrus sai
haavata.
Karotamm heitis miilitsale ette nõrka
väljaõpet, et nad ilma igasuguse põhjenduseta tapavad,
lasevad inimesi kohapeal maha. Seetõttu tegi Karotamm lõpuks
ettepaneku, et miilits ei tohiks kogu aeg relva kanda, nii teenistuses olles
kui ka vabal ajal. Ta arvas isegi, et niisugustel juhtudel peaksid korda looma
hoopis sõjaväelased ning miilits ei peaks üldse oma nina sinna
toppima.
Keskkomitee büroo istungi stenogramm sai
äärele märkuse “salajane”. Rahva ees ei
jäänud muidugi see lärmakas ja meeliköitev
pühapäevane etendus Tallinna keskel mingiks saladuseks.
Seda paljude tallinlaste silme all toimunut ei saanud kuidagi maha vaikida.