Eesti taasiseseisvumisest möödus 25 aastat. Kaitseväe kodulehekülg lubab, et lähiaastatel varustatakse ja relvastatakse täielikult kaitseväe 1. jalaväebrigaad. Teistpidi vaadates tähendab see muidugi seda, et 25 aastat on möödas, aga me pole suutnud varustada-relvastada oma kaitseväe ainsat brigaadi (teine brigaad on hetkel paberil alles moodustumas).

Siis kuulen jutte. Näiteks mõni kuu tagasi rääkis üks inimene süsteemist, et meie 120 mm miinipildujatele on terves riigis laskemoona niipalju, et selle võiks ühe sõiduauto pagasiruumis ära viia. 120 mm on Eesti kaitseväes kasutatavatest miinipildujatest kõige suurem, kõige olulisem tuletoetusvahend jalaväele. Pagasiruumitäis moona on mõnikümmend lasku. Tegelikult oleks Eesti kaitseväel aga seda tüüpi miinipildujatele vaja vähemalt 30 000 lasu jagu moona.

Teine lugu. Et meie kaitseväe väiksematele, 80 mm ­miinipildujatele hangiti Suurbritanniast moona (tore!), aga britid, viidates mingile riigisaladusele, ei andnud kaasa lasketabeleid. Ilma lasketabeliteta on aga tegu kasutu relvaga. Tõsi, see, kes rääkis, tunnistas, et viimase hetke infot tal pole ja ehk on tänaseks probleem lahendatud.

Ütlen kohe otse, et ametlikku kinnitust pole. Riigisaladus, öeldakse. Linnalegend, lisatakse. Ei näe küll põhjust, miks peaks allikad valetama, aga olgu, ametlikku kinnitust pole, järelikult on asi korras. (Hiljuti hoopis teises kontekstis üks teine riigiametnik, kellele neid laskemoona puuduse lugusid rääkisin, ütles selle peale ainult: „Aa, sina tead ka siis seda.“ Kõlas umbes nii, et süsteemis sees on tegu avaliku saladusega, ainult et avalikult rääkida ei tohi.