Miks armastavad lapsed dinosaurusi?
“Kui rääkida üleilmsetest meelelahutajatest, siis on dinosaurused absoluutsed superstaarid,” märgib Lauri Laubre, kelle vaistu õigete artistide leidmise osas võib lausa kadestada. “Jah, nende maailmaturneed on maailmas käinud vaatamas miljonid.”
Tundub, et dinod on isegi võimsamad tegijad. Mõelge ise – õues lõõtsutab masu, ebakindlus ja töötus. Inimesed vahivad pigem kodus telekast seepi, kui lähevad oma raha eest kontserdile. Leidke selle õnnetu rahva jaoks ükski nii kõva artist, kelle kontserdi pileti eest soostutaks maksma enam kui 500 krooni!
Niisuguseid artiste pole palju. Kas leidub selliseid, keda hoolimata soolasest piletihinnast tahab vaadata üheksa suurhallitäit, s.o 27 000 inimest? Sel masendaval sügisel ei müüks nii hästi isegi enam Madonna mitte. Aga dinosaurused müüvad mis mühin.
Kust on pärit säärane hüsteeriline dinomaania? Kuhu on kadunud vanad lastelemmikud – armas koerake, kiisu ja mõnus mõmmi?
Kui mitu saalitäit lapsi tuleks vaatama šõud “Jalutuskäik roosa poniga”? Mitte just palju. Aga suurte kihvadega eelajaloolisi kiskjaid …
See võis olla neli aastat tagasi, kui äi kinkis mu vanemale pojale purpurset tooni sõbraliku dinosauruse-nuku, kes tema kätes või kõhul asuvate nuppude surumise peale tervitas lahkesti, rääkis mõne lõbusa ingliskeelse loo või laulis. Kui aga see tüüp laulma hakkas, siis vait ta enam ei jäänud. See oli ta häda. Sestap tuli õige pea selle dino seest patarei välja võtta.
Küllap oli just too laulumees, kes mu lastesse dinohaiguse süstis. Siis ilmus mänguasjade valikusse värdjalik kahepäine dinosaurus (prototüübiks vahest 65 miljonit aastat tagasi elanud türannosaurus), irevil hammastega ja muidu kole. Aga laps ise valis ta mänguasjapoe riiulilt ega olnud mingi jutu peale nõus seda loovutama.
Juku mänguasjapoe hulgimüügi juht Maire Tirgo (tõenäoliselt Eesti parim asjatundja lastemänguasjade alal) kinnitab: “Müüme dinosaurusi piltlikult öeldes konteinerite kaupa. Aastaid juba. Ja ikka lähevad nad hästi kaubaks. Põhiliselt ostavad muidugi poisid, aga ka tüdrukud tahavad neid.”
Miks? Ja siin jääb mänguasjamüüja pisut hätta. “On mõni film või multikas telekast äkki või…”
Proua Tirgo teab hästi, et viimaste kuude megahitt Bakugan müüb paljuski tänu pühapäevahommikusele multikale.
Aga seda, miks dinosaurused müüvad jube hästi juba aastaid, ta ei tea. Lihtsalt müüvad.
Meie pere järgmine dinosaurus oli plastmassist küürakas kobakas (tundub, et hilisema juuraajastu tegelane stegosaurus oli mänguasjavalmistaja eeskujuks), mis teeb päris võimast häält ning vilgutab punast tuld, kui üht nupukest vajutada. Vahel öösiti lapse tekki kohendades juhtub, et kaissu võetud stegosaurus kukub möirgama, sest kogemata vajutad seda võlunuppu.
Muidugi on meil kokkukäivad dinode skeletid, mille jupid kanna alla sattudes põrguvalu teevad. Oli muna, mis tuli vette panna ja kust mingi lateksist nilbevõitu, ent laste silmis imearmas saurusepoeg välja koorus. On komplekt pisikesi punaseid ja rohelisi plastmassist dinosid, mis tuli ilmtingimata osta.
Meil on ka noorte teatmeteos, kus mõne lehekülje jagu juttu sauruste teemal. Harva olen seda teatmikku lehitsedes pääsenud rahulikult mööda neist lehekülgedest – eriti sellest pildist, kus on näha, et üks tohutu saurus (ilmselt brachiosaurus, elutses ilmselt hilisel juuraajastul umbes 150 miljonit aastat tagasi) on sama suur kui lennuk.
Loomulikult on meil (või on see laenatud?) DVD, kus inglise lastele tähtsalt selgitatakse dinode elu ja kombeid. Nüüd, kui lapsed on seda lugu oma paarkümmend korda põhjalikult uurinud, pean olema iga tund ja minut valmis vastama küsimustele “Issi, millal dinosaurused välja surid? Miks?”.
Olen päris kindel, et viimase aasta kõige menukama kinofilmi “Jääaeg III” menu põhjus oli see, et seal rokkis dinosaurus Ruudi.
Viimane pool aastat on meie kodus teemaks dinode šõu, mida ohtralt reklaamitakse. Tuleb maksta, tuleb minna.
Pärin lastepsühholoog Tiiu Arrolt, miks mu lapsed armastavad üle kõige dinosaurusi. Miks minu lapsepõlve kangelased koerad, kassid ja hobused enam nii lihtsalt pildile ei pääse?
Ta räägib, et lastel on loomulik huvi kaugete aegade ja senitundmata imelike elukate vastu. Elukad, mis ei meenuta justkui ühtki arusaadavat looma, peavadki tunduma huvitavad. Teisalt on kindlasti oma osa ajupesul – kõikvõimalikest kanalitest laste teadvusse trügival dinosauruse infol.
Meie ajal dinodest ei räägitud. Väike vaimustus (või hirm) tuli vaid siis, kui kinodes näidati jaapanlaste õudukat “Legend dinosaurusest”, mis oma tolleaegses lapsikus vormistuses tänapäeva lapsed naerma ajaks.
Psühholoogi hinnangul pole vähetähtis tegur ka üldine õhustik, mis praegusel ebakindlal ajal sünnitab me peades saurusi. Dinosaurused on ju väga algelised loomad, imelikud olevused, kes seonduvad tuhandete ebaküpsete mõtetega. Haakuvad hästi 1,5–3aastase lapse tunnetega, kes väga ja vägisi tahab midagi, aga ei tea, mida täpselt.
Lauri Laubre ütleb, et tänapäeva lastele meeldivad imelikud loomad, kel sea nägu ja koera saba. Seepärast ka dinod. “Ajaloo uurimises ja selle esitlemises on võrreldes minu noorusajaga tehtud tohutu hüpe edasi. Mida me teadsime neist aegadest ja asjadest? Ei midagi. Aga nüüd on igasugu asju võimalik oma silmaga näha ja selle abil kaugeid aegu ette kujutada. See on põnev.”
Laubre täistabamus
“Uskusin, et võin välja müüa ka üheksa etendust. Aga oleksin olnud sellegagi rahul, kui etendus oleks läinud vaid viiele saalitäiele,” räägib Lauri Laubre, järgmise nädala teisel poolel toimuva menuetenduse “Jalutuskäik dinosaurustega” sissetooja.
Kui viis etendust oleks tähendanud enam-vähem ots otsaga kokku saamist, kus ka tema firma oleks teeninud pisikese kasumi, siis üheksa etendust on “suur õnnestumine”.
Agentuur, kellega Laubre firmal Baltic Music Group oli varasem hea koostöökogemus, pakkus möödunud sügisel BBC dokuseriaali baasil tehtud etendust, kus tegelasteks 15 elusuurust ja ausa väljanägemisega saurust.
“Meie esimene ja põhiline töö oli selgitada, et see pole mingi ebausutav jama, kus saurused on kasutatud autokummidest monstrumid, mida keegi tõsiselt ei saagi võtta,“ räägib
Laubre.
Etendustest saab Laubre hinnangul suurim sisešõu, mis Eestis eales toimunud. Sinna tuuakse 30 suurt koormatäit kraami, seal osaleb umbes 100 inimest, kes kogu selle värgi liikuma paneb.
