26.06.2009, 00:00
Miks kaotas maksuamet Sylves teri vaidluse?
Maksuamet näitas küll kohtus, kuidas metsafirma väärtus kõikus;mõne kuu jooksul 11 000 kroonist(!) kahe miljardini, kuid ei suutnud;tõestada põhilist ehk tulude tahtlikku varjamist.
Maksuameti seni kuulsaim kohtukaotus tuli nn Tõnis Paltsu asjas.
Palts tõestas kohtus, et pidi müüma kalli osaluse
ettevõttes Levicom ühe maksuvaba kompanii kaudu välismaiste
osapoolte nõudel. Muidu poleks toimunud tehingut Tele2 ega mis tahes
teise investoriga.
Sylvesteri puhul näis asi lihtsam.
Maksuameti väitel oli tegemist tüüpilise maksudest
kõrvalehoidumisega ja ta rakendas punkti, mis räägib tehingute
sisulisest tõlgendamisest.
Riigiameti versiooni kohaselt
kantisid Sylvesteri eraisikutest omanikud algul oma aktsiapakid odavalt iseenda
pisifirmadele. Ingrid Prants ja Endel Ermel koguni nii madala hinnaga nagu
0,001 krooni aktsia kohta. Pisifirmad müüsid aktsiad edasi Soome
kontsernile Stora Enso, kuid nüüd juba hinnaga veidi üle 273
krooni.
“Aktsia hind 0,001 krooni näitab, et
aktsionärid määrasid AS Sylvesteri selle hetke
koguväärtuseks 10 566 krooni, kuigi 2002. aasta augusti alguses
sõlmitud kavatsuste protokollis oli Stora Enso valmis ostma Sylvesteri
kontserni umbes kahe miljardi krooni eest,” märkis maksuamet.
Riigikohus leidis aga, et Eestis kehtib tehinguvabadus ja
“kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega
kaasneb kõrgem maksukoormus”.
Kuidas Polli
Sylvesteri valitses
Ühe hästiinformeeritud
tegelase sõnul on juhtunu taga paljuski Sylvesteri bossi Mati Polli
juhtimisstiil.
90. aastatel läks Eesti
metsatööstusel hästi. Sylvesteri kontsernil käis mitu
kosilast, kuid Polli peksis nad tagasi. Suurärimees suutis kontserni
rangelt kontrollida seetõttu, et tollel olid eraisikutest omanikud. Kui
eraisikud tahtsid aktsiaid müüa, pidid nad pakkuma neid esmalt
kaasomanikele.
Hoopis teine lugu olnuks siis, kui Sylvesteri
aktsiaid omanuks pisifirmad. Siis saanuks võimalik ülevõtja
kokku osta pisifirmasid, kelle nimel Sylvesteri aktsiad seisid, ja end
märkamatult metsaettevõtte omanike sekka sokutada.
Alles
aastal 2002 lubas Polli põhikirja ringi teha ja aktsiad pisifirmade
nimele kanda. See oli sisuliselt vara tõstmine ühest taskust teise
ehk hind ei mänginud siin suurt rolli. Seetõttu kandiski
mõni omanik aktsiad üle hinnaga 0,001 krooni tükk, teine aga
hinnaga 25 krooni aktsia kohta.
Näiteks Hansapank arvas, et
Sylvester valmistub selle käiguga börsile minemiseks. Kuid Polli
valis teise tee ja müüs kontserni soomlastele. Raha ei laekunud
seejuures mitte eraisikute, vaid neile kuuluvate osaühingute arvetele.
Firmad on aga tulumaksust vabastatud.
Maksuameti kiri ei
olnud siduv eelotsus
Polli pundi nutikust näitab see,
et enne müüki Stora Ensole taipasid nad maksuametist
“indulgentsi” küsida. Sylvester päris kirjalikult, kuidas
toimub maksustamine juhul, kui füüsilisest isikust aktsionär A
müüb talle kuuluvad aktsiad enda osaühingule Y, too aga
ärib need tunduvalt kallimalt edasi firmale Z. Osaühing Y omakorda
kasutab raha, et investeerida näiteks väärtpaberitesse ja
kinnisvarasse.
Maksuamet vastas, et “maksukohustust ei teki
füüsilisest isikust aktsionäril A, kui ta ei omasta maksuvabalt
tulu, mis tekiks äriühingu Y ja kolmanda isiku Z vahelisest aktsiate
võõrandamistehingust.”
Riigikohus leidis, et
Sylvesteri müügi ajal puudus küll maksuametil võimalus
anda siduvaid eelhinnanguid ja ärimehed pidid seadust järgima, kuid
samas võis see kiri anda Sylvesteri pundile kindlustunde, et nad
käituvad maksuõiguslikult õigesti.
“See
tä
;
;hendab, et maksuhaldur ei saa tegeliku majandusliku sisu reegli alusel isikuid
maksustada, kui ta on ise eelnevalt kinnitanud, et plaanitavat tehingut ei
maksustata,” selgitas advokaat Helmut Pikmets. “Tegeliku
majandusliku sisu reegli rakendamisel on oluline, et isikul on tahe ja
eesmärk vältida maksu tasumist. Maksuhalduri eelnev kinnitus
välistab sellise eesmärgi.”