Miks ma ei päästnud Marilyni?
See oli mitu head aastat tagasi Sotšis. Maikuu, kuigi oli juba mõnusalt soe, polnud kuurortlinna veel turiste toonud, mistõttu oli Žemtšužina hotelli 16. korruse kohvik praktiliselt tühi ja lõbutüdrukud tööta.
Istusin seal ja jõin õlut. Kahvatu baarmen, suunurgas sigaret, poleeris igavusest veel kord klaase üle. Põrnitsesin ust. Ootasin, millal Lera ja Maria tagasi tulevad.
Aga tuli hoopis Marilyn Monroe. Täpselt selline nagu filmides nähtud: tuhkblond juus, erkpunased huuled ja vist ka sünnimärk põsel. Ta kandis liibuvat kleiti, mis puusa ning rinnajoone selgelt välja joonistas. Käes olid tal valged pikad kindad ning näppude vahel suitsupits ja selles nii magusalt lõhnav sigaret.
Marilyn ei istunud minu juurde. Ta tellis kohvi ja konjakit ja maandus kõrvallauas.
Ilmselt ei möödunud viit minutitki, kui uksest marssisid sisse kaks turjakat tüüpi. Üks neist rõugearmiline, teine kandis nahkjopet. Mõlemal vedeles peas soni. Need kaks soni ei teretanud ega tellinud midagi. Nad läksid otsustaval sammul mu Marilyni laua juurde ja kukkusid kena naist peksma. Julmalt ja rusikatega. Ikka näkku. Rebisid naise laua tagant, viskasid põrandale ja tagusid jalgadega.
Baarmen keeras muusika valjemaks. Marilyn karjus, mehed vandusid.
“Härrased!” hüüdsin ma, teadmata täpselt, mida edasi teha või öelda. “Kas maksab siis kahekesti üht naist taguda? Joogem parem koos õlut.”
Mehed ei lõpetanud peksmist. “Ta ei ole ju naine,” sõnas rõugearm ning äigas Marilynile jalaga. “See siin on tavaline pede,” lisas nahkpintsak.
Nad tagusid Marilyni veel pisut ning viskasid lõpuks verise keha lihtsalt välja. Seejärel istusid nad minu lauda. “Kas me kuulsime õigesti, sa lubasid õlut.”
Jõime sel ööl üksnes minu raha eest. Ja suitsetasime minu sigarette. Ei mäleta poiste nimesid, aga jutuks tuli, et Marilyn on tegelikult naiseks riietunud meesprostituut, kes lootis 16. korruse kohvikus klienti leida. “Aga see ei ole tema territoorium. Ta teab seda, aga tuli ikka.”
