Tugevasti mõjutas mind mu vanaisa. Ta oli 1930ndate lõpus Eesti armees kaadrikaitseväelane. Kuid Nõukogude võim sundmobiliseeris ta 1940. aasta suvel laskurkorpusesse ja sealt saadeti ta aasta hiljem Stalini käsul Siberisse tööpataljonidesse surema.

Ta ei rääkinud sõjast kunagi heroiliselt. Kes sõda on näinud, teab, et seal polegi midagi heroilist: ainult koledused ja masendus. Ta õpetas mind endalt küsima, kelle või mille pihta olen valmis tulistama. Nõukogude võimu nimel ei tahtnud ta inimeste pihta tulistada ja otsustas, et parem päästab inimesi. Nii oli ta kõik need aastad rindel hoopis sanitar. Ja mind on see ilus mõte saatnud terve elu.

Kuni 2000. aastani vaatasin riigikaitset kõrvalt. Siis, kui õppisin Inglise Kolledžis 11. klassis, kutsus sõber ja klassivend Juhan Aus (praegu koolitabKaitseliidu instruktorina Gruusia rahvuskaarti – Riigikaitse.EE) mind ja teisi poisse Kaitseliitu. Läbisin baasväljaõppekursuse ja andsin vande. Nüüd on sellest möödas juba kümme aastat. Hiljem tegin ülikooliõpingute vahel läbi ka ajateenistusse Vahipataljonis.

Ma pole kunagi küsinud, kas ajateenistust on vaja või mitte. Küsimus pole mitte, kas minna, vaid millal ja millisesse väeossa. Mina teadsin, et tahan sinna minna, sest see on ääretult huvitav kogemus, mida pole millegagi võimalik asendada. Tahtsin võtta sellest maksimumi! Loomulikult seab see omad piirangud. Kui kasutada juriidilist sõnavara, siis on tegu ühe karmima koormisega, mille riik oma kodanikele võib panna – öeldes, et nad peavad 8–11 kuud oma elust ja vabadusest – sellest kõige kallimast – ära andma.

Kahtlemata saab ajateenistuses väljaõpet, uusi teadmisi ja oskusi. Füüsiline vorm paraneb silmanähtavalt. Aga mulle andis see aasta eelkõige selgema pildi iseendast – kes ma selline olen, kuidas eri olukordades käitun ja kuidas sunnitud olukordades koos võõrastega hakkama saan. Sõjaväes ja Kaitseliidus kohtab väga erinevaid inimesi.

Oma ajateenistuses sain aspirandina enda juhtida ühe noorterühma. Palusin kõigil noormeestel ükshaaval vestlusele tulla, et ma teaksin, milline on nende taust, haridus, isikuomadused ja suhtumine. Pilt oli väga kirju.

Ent see ongi ääretult põnev ja arendav, et oled sel moel fakti ees, et pead nende inimestega koos töötama ja mingeid eesmärke saavutama. Hakkad nägema maailma hoopis teises valguses.

Varem Tallinnas keskkoolis oli mu ümber kogu aeg sama kontingent inimesi. Tartus õppides olid minu ümber samasugused noored juristihakatised nagu minagi. Aga nüüd olin järsku sattunud keskkonda, kus selleks, et öö üle elada ja natukenegi magada, tuleb koostööd teha täiesti teistsuguste inimestega, kellega muidu kokku ei satuks.

Soovid, lootused ja isiklikud ambitsioonid võivad erineda kardinaalselt. Mõni mõtleb näiteks ainult sellele, kuidas kevadel põllu saaks ära künda. Ja et küll on tore, kui saab traktoris istumiseks sooja sõdurijope.

Mu peast käis läbi ka mõte kaadrikaitseväelase karjäärist. Gümnaasiumis valisin üheks lõpueksamiks matemaatika, ehkki olin selles aines stabiilne “kolmepoiss”. Mu õpetaja kurvastas selle valiku peale, ta poleks tahtnud, et minusugune matemaatikaeksamit teeb, sest see tõmbab kooli keskmise hinde alla. Aga mina teadsin, et matemaatika on sõjakooli sisseastumistingimustes.

Ajateenistus tõi selguse. Mõistsin, et elukutseliseks ohvitseriks ma siiski ei sobi. Vähemasti mitte selliseks ohvitseriks, kes saadetakse sõjakooli lõppedes teenistusse kuhu tahes ja kelle alluvusse tahes, sõltumata sellest, mida ma ise mõtlen.

Sõjaväeline struktuur on käsupõhine ja see ei saagi teistsugune olla. Kõrgem juht annab käsu ja vastutab. Kui seda ei juhtuks, jääksidki kõik arutama, kustpoolt rünnakut alustada. Aga teinekord sõidetakse selles süsteemis õigustamatult teisest auastmetega üle.

Noore mehena soovisin ikka, et mind minu noorest east ja teadmatusest hoolimata võrdväärsena võetaks. Advokaadibüroosse tööle tulles just sellist vastuvõttu kogesingi – sain endast hierarhias palju kõrgemal olevate inimestega rahulikult vestelda, minu panust hinnati ja keegi ei rõhutanud oma positsiooni.

Praegu olen kaitseliidu Tallinna maleva pataljonis kompaniiülem. 2010. aastal osalesime oma üksusega ka suurõppusel Kevadtorm. Ühe operatsiooni eel kutsusin minu alluvuses oleva rühmaülema enda juurde, tutvustasin talle plaani ja küsisin, kas see oleks realiseeritav. Ma ei saanud väita, et olen kõigis detailides rühmaülemast targem, seetõttu ootasin enne laiema strateegilise plaani koostamist tema arvamust. Usun, et nii Kaitseliidus kui ka Kaitseväes tuleks kasuks, kui eri taseme juhid infot vahetaksid ja alluvatega vähemasti konsulteeriksid.

Teatav resoluutsus on vajalik. Aga mõnikord tundub, et ohvitserkonnas pole mõned härrased juhtidena piisavalt võimekad ja sõidavad teistest pelgalt auastmele või ametikohale toetudes üle. Jääb vaid loota, et mida enam areneb edasi riik, seda intelligentsemaks kasvab ka ohvitserkond. Et tekiks tasakaal käsutäitmise ja vastastikuse usalduse vahel.

Pean häbiga tunnistama, et eriti viimasel aastal, kui olen olnud ametis kiiresti kasvavas LHV Pangas, on Kaitseliit minu elus kahjuks tagaplaanile jäänud. Viimasel kalendriaastal olen olnud vaid nn paraadohvitser nii vabariigi aastapäeval kui ka võidupühal Tallinna maleva kolonnides marssides. Võimaluste piires püüan ka laskeharjutustest osa võtta.

Ometi tunnen teatud “võlga” Kaitseliidu ees. Argipäeviti olen tööga hõivatud, nädalavahetus pakub hulganisti võimalusi, mida oma vaba ajaga teha: lisaks Kaitseliidule ja püstolispordile pere, lähedased ja sõbrad, üliõpilasorganisatsioon. Kaitseliit kipub unarusse jääma.

Aga mõneti on selle tegevus ka sesoonne: 2007. aastal käisin reservõppustel ning 2010. aastal Kevadtormil. Sinna vahele jäid mitmed harjutused ja õppused. Kui on õppekogunemise või suurõppuse aasta, siis vajab Kaitseliit mind ilmselt rohkem kui näiteks praegu.

Kaitseliit on minu hobi ja enesearendamise vorm. Pean tähtsaks teadmist, et olen valmis igal ajal kaitsma oma kodu ja lähedasi, sõltumata sellest, millised tuuled ühiskonnas parajasti puhuvad või kus paiknevad meie sõjalised liitlased. Oht võib tekkida täiesti tühjalt kohalt tänapäevalgi, kui mõtleme kas või loodusõnnetustele või riigisisestele rahutustele, mis on täiesti võimalikud. Arvatakse, et me elame õndsas rahus. Aga Balkanil elasid 1990ndate alguses ka kõik rahvad kenasti koos. Lühikese ajaga suudeti aga välisel survel sellised vastuolud üles puhuda, et naaber läks naabri kõri kallale.

Kui Saksa väed 1940ndatel Tallinnast lahkusid ja Nõukogude väed polnud veel kohale jõudnud, suutsid needsamad ühiselt agressori all kannatanud tallinlased visata poodide aknaid sisse ja varastada üksteise tagant. Uskumatu, milleks inimloomus võimeline on, kui talle mingi “süüde” anda.

Me soovime, et meil oleks rahu ja stabiilne areng. Et oleksime hoitud ja kaitstud. Aga me ei tea, kes on tegelikult meie vaenlased. Iga ühiskond on habras, sest ta ei suuda kõiki ohte ette näha. Eesti ühiskond on oma nooruses veel eriti habras. Skandinaavias näib ühiskondlikku solidaarsust ja teineteisest hoolimist rohkem olevat. Rahvaalgatuslikud riigikaitsetahet ja ootamatustele reageerimise võimet parandavad organisatsioonid on väga vajalikud.

Mõned näevad kaitseliitu kui sõjalise väljaõppe saamise kohta. Teiste jaoks seostub see rohkem ajaveetmise, seltsitegevuse ja tähtsündmuste tähistamisega. Kolmandad testivad Kaitseliidu kaudu, kas side toimib ja käsklused liiguvad, kas relvad ja laskemoon antakse vajaduse korral l välja piisavalt operatiivselt. Huvitav, et ka noored oskavad Kaitseliitu hinnata, ehkki militarism ja valmistumine gaasirünnakuteks on neile võõrad.

Vajakajäämisi on Kaitseliidul nii materiaalsel poolel kui ka isikkoosseisus. Pole alati üheselt mõistetav, milleks kulutusi tehakse või millelt kokku hoitakse. Näiteks varustuse osas tekiks vahel justkui küsimus, kellel seda ikkagi vaja on, et maksumaksjate raha kulub nendele vähestele, oma pereelu kõrvalt Kaitseliidule aega pühendavatele inimestele vormiriiete ostmiseks. Loodan väga, et kui noor inimene, kes ei ole ajateenistust läbinud, tuleb Kaitseliitu ja asub baaskursust läbima, saab ta selleks riigilt vormi ja saapad.

Kui mina sellel kursusel käisin, sain jupi riideid siit, jupi sealt, osa asju ostsin ise poest juurde, et üldse oleks võimalik kursusel osaleda. Esimene korralikum vorm anti mulle selga alles siis, kui pidin olema Taani Kaitseliidu ohvitseridele giidiks. Tsiviilriietes ei kõlvanud härrade ette minna.

Kuidagi võiksime jõuda selleni, et kui inimene on Kaitseliidu astumise valiku teinud, jääks tal sellest hea tunne.

Või kui keegi vabatahtlik on välja mõelnud hea plaani, mida väljaõppeüritusel teha, et siis ei jääks see mingi triviaalse heakskiidu-puudumise tõttu ellu viimata. Paberimajandus peab olema korras. Samas tuleb arvestada ka sellega, et inimesed on vabast tahtest oma nädalavahetused kinni pannud ja ootavad, et saaks minna metsa harjutama. Kaitseliidu otsustajad võivad küll tunda hirmu, et neile lendab sisse siseaudiitor ja küsib, miks nad 12 padrunit rohkem laost välja andsid. Samas ei tohi nad unustada põhilist, seda, mille jaoks Kaitseliit neid harjutusi üldse korraldab – eks ikka selle jaoks, et mehed ka järgmisel nädalavahetusel midagi koos teeksid.

Olulisi motivatsiooniprobleeme ma kaitseliitlastel praegu ei näe. Raskes majanduslikus olukorras on kindlasti neid, kes ei saa aru, miks peaks oma vaba aja riigile ära andma. Hea, kui suudetakse oma pere ära toita. paratamatult tekib küsimus, et kui riik ei hooli minust, miks peaksin mina siis riigist hoolima. Praamid ju käivad ja mujal ongi mugavam.

Aga kui mees läheb Eestist ära, kaotab riik sellega ühe vabatahtliku. Ei tohi mõelda, et väga hea, saimegi lahti, keegi ju kinni ei hoia. Riik peaks peegeldama suhtumist, et igaüks on vajalik, ja ülbuse asemel tuleb hoolivust üles näidata. See vallandaks inimestes soovi ühiskonnaellu rohkem panustada.

Mõned inimesed arvavad, et Kaitseliit on konnatiik, kus käiakse kellast kellani pabereid ühest virnast teise tõstmas ning kus kibestunud inimesed näppu viibutavad, kui vabatahtik liiga palju lärmi teeb. Mina nii ei arva. Mulle meeldiks, kui tulevikus jätkaks Kaitseliit aktiivselt tööd ning muutuks praktikat ja elukogemust omavate meeste ja naiste toel järjest atraktiivsemaks nii kaadrikaitseväelaste kui ka vabatahtlike silmis. Et sinna tuleksid noored, intelligentsed ja teotahtelised ohvitserid, kes suudaksid inimesi motiveerida. Et meil oleks rõõmuga toimetav organisatsioon, kus tehakse koos kõike paremaks.

Oluline on seegi, et kaitseliitlastele jääksid kätte relvad. Vaid nii saab areneda eluterve relvakultuur.

Kui relvade lohakast hoidmisest on keegi viga saanud, siis pole süüdi relvad, probleem on ikka mütsi all. Loodan sedagi, et Kaitseliidul oleks raha ja inimesed suhtuks mõistvalt, kui kaitseliitlased metsas laskmist harjutavad. Nad on seda mõnes kohas teinud võib-olla juba 15 aastat, samas kõrval olev elurajoon on kõigest 2 aastat vana.

Sest mida rohkem on inimesi, kes suudavad kriisis külma närvi säilitada ja oskavad relvaga midagi teha, seda turvalisem on meil kõigil.


Daniel Haab
■Sündinud 13. oktoobril 1983 Tallinnas.

■Õppinud Tallinna Inglise Kolledžis ja Tartu ülikoolis, õigusteaduse magister.

■Töötab LHV Pangas juriidilise osakonna juhina. Varem tegutsenud advokaadi ja juristina advokaadibüroos LAWIN ja Paul Varuli büroos.

■Nooremleitnant. Praegu Kaitseliidu Tallinna maleva staabi- ja tagalakompanii ülem. Tema ülesanne on jälgida, mida kompanii all olevad ­rühmad (­luure­rühm, tankitõrjerühm, staabi­rühm, pioneerirühm jt) teevad ning milline on nende väljaõppe tase.

■Läbis ajateenistuse Vahipataljonis ning reservrühmaülema kursuse Pärnu Üksik-Jalaväepataljonis. Õppis Kaitseliidu Koolis kompaniiülemaks.

■Osales 2007. aastal reservõppekogunemisel ja 2010. aasta suurõppusel Kevadtorm.