“Miks nad meid ellu jätsid, aru ei saa…”

113 päeva pantvangis olnud Kalev Käosaar räägib, kuidas ta pommivööd kandnud terroristide valve all elades surmaks valmistus.

Kalev Käosaar on erakordselt hallika jumega ja kõhn – pantvangistuses kaotas ta kümme kilo. Möödunud reedel pärast teleesinemist tundis Kalev end sedavõrd kehvalt, et sõitis otsejoones Mustamäe haiglasse. Ehkki analüüsid olid korras, süstiti talle toitelahust ja jäeti haiguslehele. Ta ütleb, et pole sama mees, kes rattamatkale läks – kõik on muutunud. Ta õpib uuesti elama, sest harjus 113 päeva jooksul mõttega, et ei naase koju enam kunagi. Seda on õudne kuulata, kui ta ütleb – päris otse ja silma sisse vaadates –, et valmistus surmaks. 113 päeva ühes ja samas riietuses. Sellest 42 päeva järjest kinnises ruumis, kust välja pääsedes oli silmadel valus. Kalev arvab, et võib-olla ei taha keegi Eestis neid üksikasju kuulda. Seepärast jätsidki nad lennujaamas pressikonverentsil mulje, et “seitsme maa ja mere taga” toimunu oli tegelikult üüratu seiklus. “Tundsime, et meil pole õigust Eesti rahva rõõmsat meelt halvaks ajada oma tõsidusega – me ei vaja kaastunnet,” ütleb Kalev. Aga maha vaikida ka enam ei saa. Mõned lõigud intervjuust:

Hommikul ei tea, millega õhtu lõpeb

Kalev ei varja, et mõne röövija heasoovlikkus pani mõtlema – kui paluks tal aidata neil põgeneda? “Mõni mees nägi tõesti välja selline, et me mõtlesime, et… Aga teadsime, et ei tee seda. Ta on siiski organisatsiooni liige. Üks võimalus nendega läbi saada oli sõbralikult suhelda. Mõni nimetas meid isegi oma sõbraks, käis juttu ajamas, eelistas meie seltskonda vendade omale. Eks neil oli huvitav meid kuulata, rääkisime põhjamaadest, enamik polnud sealtkandist välja saanudki.”

Ja pärast sellist lähedust on ta järgmisel hetkel valmis sind peksma?

Kalev: “Jah. Kõige raskem oligi see, et hommikul ei tea, millega õhtu lõpeb. Näiteks Martin on ju hambaarst, teda hüüti doktoriks. Kui röövijatel oli hea tuju, paluti tal nende hambaid vaadata, paaril ta siis vaatas ka. Ükskord toodi näpitsad ja tehti nalja, et tõmmaku ühel valvuril hammas välja. Aga raske päev oli siis, kui meid kinni seoti, pandi seina äärde seisma või ei lubatud üldse tõusta, sunniti kuulama relvade laadimist. Alandati… Näiteks sõid või magasid, aga siis tuli see bandiit sinna ruumi ja hakkas nurgas s…ma. Kui tegid midagi nende arvates valesti, kästi pissile minna joostes ja tagasi samuti. Või seisid ühel jalal, 10- liitrine tünn pea kohal, ning jala mahapanemisel lubati see murda... Aga kui sa pole söönud ega end kuude viisi liigutanud, siis värised seal… Ja hirm neile ei meeldi. Aga ühel päeval toodi meile kirsse, ilusad suured… Mõni viis meid ükshaaval jalutama. Kuid miks nad meid ellu jätsid, ei saa aru.” Osta täispikk intervjuu või loe digiajalehest tasuta(kuni 31.07)