Rikkus eeldab  julgust  unistada, omada tõeliselt suurt eesmärki. Ainult suur unistus teeb rikkaks. Miljardär julgeb erineda teistest inimestest, teha midagi sellist, mida ümbritsevad inimesed ei tee. Võiks öelda, et alguses oli suur idee, mis panebki rikkuse idanema. Rikkad loovad süsteemi, mis toodab rikkust, näiteks trahvikorjamise süsteemi.


Rikkad on suured jutumehed. Just sõnakus ühendab Sõõrumaad, Karu, Kilki, Vähit, Luike, Kruudat, Varet. Nad ei karda välja tulla ootamatu mõttega. Mis seal rääkida Bill Gatesist või Sorosest. Vahest kunagi hakkavad ka meie rikkurid raamatuid kirjutama, kuna suured mõtted ei mahu enam pähe ära.


Kuidas ikkagi saadakse rikkaks? Kas on mingeid seaduspärasusi rikkaks saavate tegevuses?



Enesedistsipliin ja ajajuhtimine on rikkaks saamise peamised instrumendid. Enesepiitsutamine ja enesepiiramine viib  sihile. Rikkaks ei saada palmisaarel, vaid enda ületamise läbi. Hilja magama, vara üles, nii see rikkus majja toodi. Rikkad ei saa aega raisata, nad oskavad planeerida, et õigel ajal juhtuksid õiged asjad. Olen märganud, et rikkad ei taha jorutada ühe asja ümber, ei lase ajal niisama voolata. Aeg tuleb kiiresti rahaks teha. Vaesel mehel on palju aega, tal pole õieti kuhugi kiiret.


Vetruvus (elastsus) on rikkuri üks tunnusjooni. Rikast võib meedia togida ja togida, aga ta ei anna ikka alla, vaid tõuseb tuhast üles nagu fööniks. Kui Eestis ei lasta äri teha, ollakse kadedad, siis viib ta oma raha nõtkelt  teise riiki, et teha veelgi suuremat äri...


Kas rikkusega ei kaasne mõnikord käitumishäired? 



Miljardärid ongi vahel vaevatud sundmõtetest, klammerdudes teatud ideede külge nagu puugid... Sundmõtted piiravad tegutsemisvabadust. Visioonide ja maailmaparanduslike ideede tõttu ei pruugi rikkurid näha reaalsust, võivad elada oma illusoorses maailmas. Rikkus võimaldab teha tempe, mida vaene (ratsionalist) ei tee. Vaene peab vaatama kogu aeg maa peale, elama tegelikkuses, mitte taevasse vaatama, et sinilindu püüda.