Tartus veoautode lammutust pidava Allar Guitori töökoja nurgas on koht just ühel säärasel imel. Seal seisavad kaks "veeuputuseelset" sõiduautot: roheline Saksa rahvaauto Adler Junior 1938. aastast ning hetkel veel vaid raamina esinev lahtine tõldauto Fiat 503 aastast 1927. Neist viimane on pärit seina seest.

"1941. aastal rekvireerisid lahkuvad Vene väed selle auto ning kihutasid Vene piiri poole," jutustab Guitor oma sõiduki ajalugu. "Koeru kandis vajus sõiduk aga kraavi ning jäi tee äärde. Omanik sai sellest kuidagi teada ning tõi auto koju tagasi."

Uue Nõukogude okupatsiooni saabumisel 1944. aastal ei julgenud omanik aga rekvireeritud masinaga enam ringi sõita. Ta võttis auto osadeks lahti ja peitis Palmse mõisa lähedal ühe maakivist hoone seintesse.

Kivide vahel ootas auto oma saatust kuni 1990. aastani, mil omaniku järeltulevad põlved masina seinast välja võtsid ning Guitorile müüsid.

"Algupärases tehnilises passis on siiamaani sees NKVD rekvireerimispitsat," muigab Guitor.

Pärast pikka ootamist terendab sellele Fiatile paljutõotav tulevik. Tema küütleva raami vahel puhkav mootor ei erine väliselt enam kuidagi vaatepildist, mida ta pakkus oma sünnihetkel 1920. aastate Itaalias.

Muuseum tagakambris

"Õiget armatuurlaua kella otsisin kaua aega, lõpuks ostsin internetist," näitab Guitor nikerdatud välimusega instrumenti. Pole ime, et omal ajal auto kraavi jätnud Vene sõdurid selle masinast välja lõhkusid ja kaasa võtsid, nagu ka istmenaha säärikute jaoks.

Jõgevamaal töökoda pidava Raivo Raju kollektsioonis (10 vana autot taastatud, kuus parasjagu töös, 10 järge ootamas) leidub samasugune ilmutis seina seest: legendaarne revolutsiooniline veoauto, ameeriklaste pealt Nõukogude Venemaal maha viksitud Gaz AA (tuntud ka kui "Ai-ai").

Kuid kõnealuse sõiduki ajalugu polegi nii väga revolutsiooniline.

"Selle veoki ostis Eesti ajal üks Saaremaa talunik importautona Nõukogude Liidust," selgitab Raju. "Nõukogude okupatsiooni ajal peitis ta masina osadena seina sisse ja alles kakskümmend aastat tagasi võeti ta sealt jälle välja. Siis ostsin mina ta ära."

Raju garaažides on autosid nii palju, et mees peab nii mõnegi puhul esmalt veidi meenutama, kuhu see või teine sõiduk sai. Ühes ruumis kõrgub laeni Vene sõjaväes kasutusel olnud hiigelveok MAZ 502 (aastast 1966), mis rüüpab saja kilomeetri läbimiseks kuni 38 liitrit diiselkütust. Teises seisab 1956. aastast pärineva neliveolise veoauto GAZ-63, ühe Läti autobaasi ülemuste jahisõiduki läikiv raam, oodates mootorit, kabiini ja furgooni. Kolmandasse on kogutud aastakümnete vanused eksootilised sõiduautod, neljandas on peaaegu üksteise otsa aetud ajaloolised veokid (muu hulgas USA sõjaväe kirjadega Studebaker – ameeriklaste abi sõdivale Nõukogude Liidule).

Viiendas nõjatuvad jala peale elegantsed motorollerid ja Jawa-mopeedid, manades silme ette pildikesi kuuekümnendate aastate Prahast ja Pariisist. Ning peaaegu kogu see maanteelaevastik, välja arvatud vaid parajasti töös olevad sõidukid ja nende "doonorautod", on täiesti töökorras.

Fanaatikute eralõbu

"Ma ei saa aru neist inimestest, kes ostavad 15 000 krooni eest koerakutsika, kasvatavad seda mõned aastad ja siis orkestri saatel maha matavad. Minu kätetööst jääb alles vähemalt raud, ja see pakub midagi isegi tulevastele põlvedele," üritab Raju põhjendada, miks ta nii meeletult palju autosid taastab. Sõidukite restaureerimine on kunst, kus palju sõltub vaimust ja inspiratsioonist.

Kahekümne viie aasta pikkune restaureerimistegevus on treeninud mehe nina äärmiselt teravaks kõige vanatehnikasse puutuva suhtes. "Autosid ja nende osi võib leida metsast, prügimäelt ja Emexist," ütleb ta. "Nii mõnigi jupp nende autode küljes on leitud kohtadest, kust taanduvad Vene väed 1941. aastal läbi läksid."

Ainuüksi Raju garaažides peitub masinaid ühe väikese muuseumi jagu. Kuid nii tema kui Guitori kui ka enamiku teiste kümnete Eesti autotaastajate kätetöö ja looming rõõmustab peamiselt nende endi silmi, sest Eestis pole korralikku ühtset automuuseumit.

Sidur ja pidur

Tartus tegutseva Lõuna-Eesti vanatehnikaklubi Levatek meeste vaimusilmas on see muuseum juba olemas. Raadi kunagise sõjaväelennuvälja servas on nad silma peale pannud kahele juba Eesti ajal ehitatud monoliitbetoonist kaarhallile Roosi tänaval. Praegu väga troostituna mõjuv kant on suure tulevikuga: otse nende hallide vastu kavandatakse Eesti Rahva Muuseumi uut peahoonet ning ka tulevane Tartu linnahall jääb lähedusse. Autohuvilised leiavad, et lisaks autodele ka muud kraami eksponeeriv vanatehnikamuuseum sobiks säärase naabrusega kokku nagu sidur piduriga. Praegu on krunt kinni Raadi lennuvälja hallanud aktsiaseltsi pankrotimenetluses.

"Meie klubi liikmed saaksid muuseumi ekspositsiooni kohe anda või deponeerida 40-45 autot, lisaks veel mootorrattad," sõnab Levateki asepresident Väino Peebo. Kogu Eestist saaks kohe muuseumi organiseerida vähemalt seitsekümmend masinat ning see arv kasvab üha.

President Heino Jaanus selgitab, et enamik uunikumidest seisab praegu nende staatusega sobimatutes tingimustes omanike kitsastes garaažides muu kola vahel. Muuseumis oleksid nad igale huvilisele imetleda.

"Paljudel polegi garaaže ega tööriistu, et autosid taastada, kuid huvi neil oleks. Nemad võiksid saada muuseumis võimaluse töökoda rentida ning külastajad saaksid heita pilgu sellele, kuidas auto taastamine tegelikult käib," unistavad Jaanus ja Peebo. Aga selle unistuse täitumise hind on 40–60 miljonit krooni.

Uunikautod Tallinna?

Kuid on ka teisi variante. Tehnikaekspert Rene Levoll peab sümpaatseks ideed luua tehnikamuuseum hoopis Tallinna lähedale Vabaõhumuuseumi naabrusse, kus leidub 80 hektarit riigile kuuluvat maad ilma ühegi koormava omandivaidluseta.

"Kogu kompleks võiks hästi harmoneeruda Vabaõhumuuseumi ekspositsiooniga, sest just selles piirkonnas on kavas välja jõuda ennesõjaaegsesse perioodi. Nii ei tekiks ka erilisi ajastunihkeid," sõnab Levoll. "Kindlasti tõstaks selline naabrus mõlema muuseumi atraktiivsust ja võiks tõenäoliselt suurendada külastavust ka talvisel ajal. Päris tore oleks vaadata, kuidas vana talu õe peal tuksub mõni sajandivanune kuumpeamootor ning muusemi territooriumil ringi põristavad ürgse väljanägemisega iseliikuvad jõuvankrid lisaksid elevust."

Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn möönab, et tehnika kui kultuuriväärtus ei ole Eestis veel piisavalt jäädvustatud ning tehnikamuuseumistki on ministeerium mõelnud juba mitu aastat. "Kuid missugusel kujul see luua, vajab veel täpsustamist," hoidub Pärn konkreetsematest lubadustest.

Lootuses, et tehnikamuuseum ikkagi kunagi uksed avab, jätkavad uunikautode omanikud masinate hoidmist kitsastes garaažides ning keelduvad neid maha müümast.

Karburaator kartulisalves

73aastane tartlane Jakob Lõhmus, põllumajandusülikooli pikajaaline autosõiduõpetaja, osutab kahele külg külje vastas seisvale iludusele oma garaažis: 1925. aasta lahtine Mathis ja 1927. aasta Chrysler.

"Autosid ehitada siin enam ei saa, nii tihedalt on koos, et ruumi pole. Ainult vaadata saab," ütleb Lõhmus. Kuid vaatamist ei leidu ainult garaažis. Lõhmuse keldris on tänaseks jäänud õige vähe ruumi kartulitele ja õuntele. Nende asemel täidavad riiuleid kümned ja kümned karburaatorid, magneetod ja muud tehnikadetailid, mis võiksid jutustada palju lugusid mootorihuvilisele ning millest mõned panevad kulmu kergitama isegi tehnikavõhiku.

Kas olete näinud esirattaveolise võrri mootorit Teise maailmasõja eelsest ajast? Vaevalt. Seni, kuni Eestis puudub tehnikamuuseum, saavad seda imet uurida vaid need inimesed, kelle Jakob Lõhmus oma keldrisse lubab. Haruldased autod on endiselt "seina sees".

Ainult automuuseum on veel puudus

Tehnikaekspositsioonid üle Eesti

  • Raudteemuuseumid Haapsalus ja Lavassaares
  • Lennundusmuuseum Ülenurmel
  • Ringhäälingumuuseum Türil
  • Maanteemuuseum Põlvamaal Varbusel
  • Põllumajandustehnika väljapanek Ülenurmel
  • Heino Prosti põllumajandustehnika kogu Nõos
  • Valeri Kirsi ekspositsioon Palmses
  • Indrek Kuke ekspositsioon Varbolas
  • Urmas Teearu mootorrattamuuseum Kurtnas
  • Militaartehnika väljapanek Lagedi Vabadussõja muuseumis
  • Relvaekspositsioon Tartu sõjakooli muuseumis
  • Muuseum-elektrijaam Hiiumaal Kärdlas