Kirjandus läheb sensatsiooni taga ajades aina rõvedamaks. Muusikakanali Viva saatejuht, noor ja võluv Charlotte Roche kirjutab oma debüütromaanis kõigest, mis toimub tema tagumikus ja tagumikuga — alates hemorroididest ja lõpetades anaalseksiga. Raamat tõusis kohe müügiedetabelite tippu. 80-aastane Viini vanaproua Elfriede Vavrik räägib aga sellest, kuidas ta pärast 40 aastat kestnud pausi otsustas taas alustada seksiga ning seegi teos ei saa müügiedu puuduse üle kurta. Nähtus ei piirdu ainult Saksamaaga. Juba 1991. aastal avaldas Ameerikas sümpaatne ja erudeeritud Bret Easton Ellis verd tarretama panevatest seksuaalmõrvadest ja stiilse riietuse võludest pajatava „Ameerika psühhopaadi“, mida süüdistati naistevastase vägivalla propageerimises ja mis soovitati hoida lastest võimalikult kaugel. Iroonilisel moel ei olnud vägivalla ja rõveduste kirjeldamine Ellise motiiv, vaid ta lootis nõnda piltlikustada on Ameerika unelma tühjust. Piltlikustamisega püüab tegeleda ka meie oma Mihkel Raud, kelle „Musta pori näkku“ läbib ühelt poolt punase joonena lugu alkoholi kahjulikkusest. Kuid samas on tema raamatus sees ka autentne rõveduse motiiv: nimelt on Raud oma loole lisanud naturalistlikke stseene ning skandaalimaigulisi fakte ja väiteid arvukate Eesti muusikute aadressil. Mis on aga kõige selle taga ja miks meile meeldib selliseid raamatuid lugeda?