Miks rekordite ideoloogia inimkonnale juhmistavalt mõjub
Paar nädalat tagasi avaldas ajakiri Forbes oma esimese maailma mõjukaimate inimeste nimekirja. Nende iga-aastased kuulsuste ja eriti rikkurite edetabelid on olnud veel kuidagi vastuvõetavad, aga nüüd siis vajadus ükshaaval paika panna ka see, kes on kes võimu osas... Forbesi toimetajad tuletavad küll jah meelde, et nende uusim topp 67 on subjektiivne, aga minu meelest on sellised pingeread parim viis toita inimkonna rumalust.
On ilmne ja ma usun, et igasugused rekordid ja paremusjärjestused on mõnes mõttes olulised (olles märgiks saavutusest, progressist, kasust, transtsendentsusest jne). Pealegi, mõnes mõttes on neil ju ka tõeliselt tervistav tahk, arvestades, et inimese loomus nõuab pidevaid väljakutseid (või vähemalt illusiooni väljakutsetest).
Aga: kui sellest kujuneb ideoloogia, võib see lõpuks päris hirmutav ja laostav olla. Kui me ei sea vastutustundlikke piire, läheb ära palaganiks. Võtkem näiteks „Guinnessi rekordite raamatu". Sellest iga-aastasest palju viidatud raamatust on saanud põlastusväärne Frankestein: inimesed tulevad lagedale igasuguste võistluste ja väljakutsetega, et saaks ainult pärast uhkustada, et nad on maailma parimad kõige mõttetumatel aladel. Ühe jalaga mees, kes on nobedaim varese munade praadija maamunal, või kääbus, kes on võimeline hüppama 29,67 sentimeetrini...
On paradoksaalne, et „Guinnessi rekordite raamatu" idee sündis Iirimaal (1954. aastal), riigis, mis on viimasel ajal anglosaksi rekordite saavutamise maanias kaotajaks jäänud (just, seoses majanduslanguse ja kinnisvaramulli ohtudega...).
Neist tehislikest võltsidest pingeridadest kirjutasin ajakirjanikuna ka ise aastaid entusiaslikke lugusid. On kuidagi kerged, värvikad ja väärikad lood kirjutada. Müüvad hästi ja lugejad loevad. Aga nad reostavad inimeste mõttemaailma, ja seda järgmistel põhjustel:
- Võimusuhted (-võrrandid) on äärmiselt keerulised ja ebapüsivad ja muutuvad iga minutiga;
- Kõige võimukamad tegijad maailmas kipuvad olema nähtamatud (või rühmitused, nt Bilderbergi klubi liikmed);
- Nendes edetabelites unustatakse ära sümboolse võimu esindajad (autoriteedid), kes loomulikul moel mõjutavad väga paljusid inimesi üle maailma (Madonna, Steven Speilberg, Fidel Castro või Nelson Mandela teiste seas);
- Nad kristalliseerivad arusaama võimust, mille tulemusel kõige võimukamaid tajutaksegi selliselt ja see tee toetab nende võimu omakorda veelgi;
- Nad on liiga Ameerika-kesksest vaatenurgast;
- See, kes on „mõjukaim inimene" on riigiti äärmiselt erinev.
Ma ei ole ei revanšist ega Ameerika põlgur (olen Obama fänn, minu esimene töökoht oli Ameerika saatkond Lissabonis, inglise keel on mu meelest imeilus idioom jne jne). Jah, Forbesi sõnul on need edetabelid „kapitalistlik vahend", ja ma usungi, et nad võivad seda tõesti olla.
Sellegipoolest, pingeridade koostamine kõige kohta, mis maailmas leidub ja ringi liigub, on vastutustundetu ja väänab reaalsuse aususe piiridest välja. Eriti, kuna Forbesi toimetajad on oma kaubamärgi mõjust (oih, jälle see sõna) vägagi teadlikud: seda nimekirja trükitakse ju edaspidi lademetes igal pool maailmas. Mõjutamine on nende äri.
*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
