Miks venelased valisid Savisaare?

Edgar Savisaare rekordisaak – 39 979 häält – ei näita üksnes vene valijaskonna hinge pugemist, vaid ka märke protestihääletamisest.

Kui Ekspress uuris nädal enne valimisi tuntud ja muidu ärksatelt inimestelt, kelle poolt nad hääletavad, siis paljud Tallinna venekeelse elanikonna esindajad jäid ebamääraseks või isegi tõrjuvaks: “olen õige partei poolt” või “see on liiga isiklik küsimus” või “ise tead, kelle poolt ma olen”.

Kokkuvõttes ei leidnud me inimest, kes oleks avalikult tunnistanud, et toetab keskerakondlasi. Lõppenud valimistele oli iseloomulik veider tendents – “vaikimisi hääletamine”. Valimisi puudutav küsimus muutis vene keeles mõnevõrra oma stiilivarjundit (ja see on märgiline!). Ei küsitud “kelle poolt sa hääletad?”, vaid lihtsalt “kelle poolt sa oled?”. See annab mõista, et sellele küsimusele võib olla vaid üks vastusevariant: valge või must, hea või halb, tsentristid või mittetsentristid.

Edgar Savisaare edulugu vene elanikkonna seas ei alanud mitte kaks kuud enne valimisi. Eesti poliitik Savisaar, justkui vene bõliinade vägilane, ilmus lasnamäelaste kollektiivsesse teadvusse eikusagilt, kuid näis, et ta on olnud seal alati. Või vähemalt Rahvarinde aegadest. Just neil aastail, mil otsiti vastust eluliselt tähtsale küsimusele “olla või mitte olla... Eestis?”, hakkas Lasnamäe külaraadio täistuuridel tööle: “Kuule, aga ta on ju naš!” Ja isegi enam: “Kuni tema on kõrgetel kohtadel, on meiega kõik enam-vähem korras!” Ja isegi veel enam: “Tal on vene juured!”

Poliitik Savisaar ei tituleerinud oma sõnavõttudes venelasi okupantideks. Ja ei teinud nägu, nagu ei oskaks enam vene keelt. Kujunes mulje, et ta on kursis nii vene koolide probleemidega kui tunneb ka muret kodakondsuseta inimeste pärast. Ning see käitumislaad sobitus edukalt Lasnamäe külaraadio infoga. Nii teadis seda Eesti poliitikut üheksakümnendate lõpus Lasnamäel nii vana kui noor.

Ja mida aeg edasi, seda kindlamalt säras Edgari oma apoteoosis – Eesti statistiliselt keskmine vene keelt kõnelev elanik “heitis koos Savisaarega magama, ja tõusis koos temaga üles”. Sest igal õhtul – nagu õhtune rohuvõtmine – kanti populaarsel kanalil parimal eetriajal üle vajalikke uudiseid vajalikus keeles. Valik oli standardne: paar negatiivset uudist olukorrast riigist, paar positiivset uudist olukorrast pealinnas ja veel midagi kultuuri- ja spordivallast. Uudiseid kommenteeris sageli Savisaar isiklikult.

Pärast valimistulemuste teadasaamist vastas üks 39 979st, kes oli andnud hääle Savisaarele, juba retooriliseks muutunud küsimusele “Miks ometi?” nii: “Aga sellepärast, et kandidaadid tulevad ja lähevad, aga kirik jääb.”

Siinkohal peaks kõlama aplaus. Sest meeldib see meile või mitte, kuid venelased isegi ei tea nii täpselt, mida on neile õnneks vaja, kui seda teab Savisaar. Ja veel ühe Lasnamäe elaniku vastus Ekspressile: “Olen selle tulemuse üle väga rõõmus! Nad mustasid teda viimasel ajal nii koledasti. Aga neil ei õnnestunud talle ära teha!”

Leksika kategooriast “kelle poolt sa oled” või koguni sõjandusleksika äratas ka meediaeksperdi, Tallinna ülikooli õppejõu Vitali Belobrovtsevi tähelepanu: “Keskerakonna reklaamikampaania järgi otsustades jääb mulje, et nad käsitlesid valimist kui viimset võitlust. Ja kui võrrelda toimunut sõjategevusega, saatis Savisaar lahingusse kõik reservid. Mõningal määral mõjutasid tulemust ka Eesti massiteabevahendid, mis kutsusid üles hääletama Savisaare vastu. Sellega nad aga hoopis mobiliseerisid vene valijaskonda” (portaal rus.postimees.ee).

Eesti pressi irooniline suhtumine Savisaare isikusse soodustas veelgi enam tema populaarsuse kasvu venekeelsel Lasnamäel – “No pasaran!”.

Sõjandussõnavara tungis ka netifoorumitesse, sotsiaalvõrgustikesse, kommentaariumitesse. Näiteks ERRi venekeelses portaalis ilmus 20. oktoobril kell 22.45 pärast vahetulemuste teatavakstegemist kommentaar kasutajalt Ha-haa: “просто ещё не ударила тяжёлая артиллерия участки в ласнамяе-копли-мустамяе” (“lihtsalt raskekahurvägi ei ole veel rünnakule asunud – Lasnamäe-Kopli-Mustamäe valijad”).

Ning talle vastas teine kommentaator kasutajanimega Razum (eesti k mõistus): “Posledniy Vistrel ZaNami!!!” (“Viimane lask tuleb meie poolt!”).

Ei tohi unustada, et need kommentaarid ilmusid rahvusringhäälingu portaalis. Seega on jamajutt, et Eesti venelased pole integreerunud. Vajaduse ja huvi korral sukelduvad nad kindlameelselt eestlaste meediaruumi. Selle kinnituseks veel üks vene kommentaar sotsiaalmeediast, mida ETV saatejuhid eetrisse ei andnud: “я не манг конечно но по цифрам вижу... в таллинне победят центристы! кстати крось просто собрал эстонские голоса против всех! поздравляю всех кто в таллинне голосовал за центристов!” (“Ma ei ole muidugi Mang, kuid numbritest näen... Tallinnas võidab Keskerakond! Muide, Kross võttis lihtsalt eestlaste hääled kõigi vastu! Õnnitlen kõiki, kes hääletasid Tallinnas Keskerakonna poolt!”)

Sõjandusleksika on mõneti täiesti põhjendatud, kui on, millest kaotuse korral ilma jääda. Vene valija, PBK poolt eeskujulikult instrueeritud, taipas, et kui võidab ükskõik kes peale Ediku, ähvardab kaotus: venekeelseid saateid, tasuta linnatransporti, vene koolide õiguste arutamist, pensionitoetusi, sotsiaalseid töökohti (sealhulgas ka PBK ja Tallinna TV ajakirjanike omi) ja nii edasi. Need asjad on liiga hinnalised, et jätta valimistele minemata – kõik peab töötama.

Muide, kampaania hüüdlause töötab lisaks eesti keelele ka vene keeles. “Töötab!” on tõlgitud vene keelde kui “все работает!” ehk siis “kõik töötab!”. Ning see lause omandas vene valijaskonna jaoks kohe topelttähenduse. Keelemäng, mis paneb venelase itsitama. Savisaar teatab plakatilt, et tal (kui mehel) töötab kõik. Keskerakondlaste trükitud plakatite teemal Eesti ajakirjanduses peetud diskussioonidel võtsid sõna kõik, kes vähegi viitsisid.

Tähtis oli, mis on plakatitele kirjutatud, kuid veelgi tähtsam, kes neid plakateid loeb, ja mida nendelt välja loeb. Ja nii käis asi algusest peale. Savisaare loosungid ei olnud sellised, mille kohta oleks võinud öelda: “Noh, tõlgime, et ka teie aru saaksite.” Keskerakondlikud plakatid olid hästi läbi mõeldud ning lähtusid Lasnamäe keskmise asuka vastuvõtuvõimest.

Sellele on vastukaaluks näiteks Krossi reklaam, kus maletaja Garri Kasparov nimetab Krossi “oma sõbraks”. No ei lähe kohalikele venelastele peale Venemaa opositsiooni tähed. Ei lähe! Ja sugugi mitte sellepärast, nagu toetaksid Lasnamäel kõik ühel meelel Putinit, vaid sellepärast, et need opositsioonitähed, põigates viieks minutiks Eestisse, hakkavad kohalikele venelastele kohe elu õpetama, nõu andma, soovitama. Millega kutsuvad esile kategoorilise äratõukereaktsiooni. Lisaks tekib automaatselt küsimus: Kasparov Krossi reklaamis – see ei ole sekkumine Eesti riigi siseasjadesse, aga (hoidku jumal selle eest), kui Savisaare reklaamis esineks Vladimir Jakunin! Ja (hoidku veel kord jumal), kui ta nimetaks Savisaart oma sõbraks?!

Venekeelsete elanike jaoks on kohalike omavalitsuste valimised ka seepärast tõeline võitlus, et just neil valimistel on halli passiga kodanikel teistega võrdsed õigused. Ja see tähendab, et just nendel valimistel võivad nad (võõrad, mitte omad, aliens – nagu on kirjas nende passides) öelda kaaluka sõna sekka, kui neile midagi ei meeldi. Seda riigis, mida nad peavad omaks. Need on ka nende valimised.

Vastuseks sageli esitatavale küsimusele “miks Savisaar on venelaste seas nii populaarne?” võiks praegune linnavalitsus anda vabalt välja raamatu pealkirjaga “Parteiline õppematerjal tööks vene valijaskonnaga”. Materjali neil jätkub.

Vastus aga on lihtne: Lasnamäe valib Savisaart, sest tema strateegia, metoodika ja töövõtted vene valijatega on peaaegu geniaalsed. Ilma irooniata. Maksab see, et ta on aastatega tekitanud tunde, et teab kohalike venelaste vajadustest ja huvidest peaaegu kõike. Ning selles mõttes – kui kasutada vene tuntud kõnekäändu – on ka üks lahinguväljal sõdur. Sellepärast, et Eesti ülejäänud poliitilised jõud näivad tema taustal robustselt tõlgituna “mitteomad”. Seega tuleb ligi 40 000 poolthäält käsitleda mitte ainult kui toetust ühele konkreetsele kandidaadile, vaid kui umbusaldusavaldust kõigile ülejäänutele. Loe: me ei tunne teid, me kardame teid, me ei anna teile võimalust. Aga Savisaare poolt ei hääletanud ainult venelased.

Lõpetuseks seik ühelt olengult. Tänapäeva mõistes noored, 30 ringis mehed istuvad ja arutavad, kes kelle poolt hääletas. Äkki teatab üks neist, et (kujutage ette!) meie seas on üks, kes valis Keskerakonda. Ja see “õnnetu” ei ole idioot, ei ole ta venku ega penskar... Keskerakonna valinud mees lööb silmad maha ja ütleb kiiresti: “Aga nad meeldivad mulle. Kõik.”

Paistab, et selline ülestunnistus demokraatlikus Eestis nõuab julgust.