Tegelikult algas praegune kära septembri lõpus hoopis Rahvaliidu algatusel. Partei teatas täiesti vabatahtlikult, et esitas justiitsministrile arupärimise seoses jälitustegevusega. Muu hulgas soovis erakond teada, kuidas on põhjendatud süütute inimeste üheksa tundi vältavad ülekuulamised, mis mõjuvad laastavalt ülekuulatava tervisele ja psüühikale.

Selle käiguga äratas partei meedia huvi. Muu hulgas kinnitasid Villu Reiljan ja endine põllumajandusminister ­Ester Tuiksoo ise, et peavad kaitsepolitseisse minema.

Sellega panid nad võimud lõksu. Oli selge, et meedia võtab asja üles. Kaameramehed ootasidki möödunud nädala teisipäeval kaitsepolitsei maja juures Tuiksood samamoodi nagu paparatsod printsess Dianat.

Prokuratuur ei saanud eitada, et Tuiksoo käis koos advokaadiga ülekuulamisel. Ja prokurör Laura Feldmanis pidi ütlema, et Tuiksoo tunnistati kahtlusaluseks, sest tavaline tunnistaja advokaati kaposse kaasa ei võta, prokuröri vaikimine mõjunuks aga imelikult ja fakti eitamine olnuks valetamine.

Samamoodi kinnitas Merko Ehitus ise möödunud nädala neljapäeval, et Annus läheb kaitsepolitseisse, ning sel esmaspäeval, et Annus ja firma tunnistati kahtlusalusteks. See on oluline info, mida korralik börsiettevõte ei tohi varjata.

Sel teisipäeval teatas Rahva­liit ajakirjanikele hommikul, et Reiljan läheb ülekuulamisele – et ikka piltnikud kohale jõuaksid.

Lekkimisest kõneldi näiteks ka Eks­pressi loo puhul, mis rääkis, kuidas Rahvaliidu endine
peasekretär Lea Kiivit ostis korteri Annuse õemehelt. Ka siis öeldi, et avaldasime materjale, mida Kiivit rääkinud ainult ülekuulamisel kaitsepolitseis. Tegelikult polnud see nii. Me kasutasime ainult avalikke andmebaase ja Kiiviti telefoni­intervjuud Ekspressile. Muuhulgas ütles ta, et elas kõnealuses korteris enne selle ostmist.

Mõne aasta eest kurtsid ärimehed, et maksuamet lekib. Üks selliseid mehi oli rahandusminister Tõnis Palts. Palts ei tahtnud oma äridest avalikult rääkida. Kui aga asi kohtusse jõudis, riputas ta materjalid isiklikule interneti­küljele.

Sealt tuli välja päris ootamatuid asju. Näiteks maksis ärimehe Curacao saarel asunud investeerimisfirma Leedu gsm-litsentsi saamise eest 2001. aasta märtsis 450 000 dollarit (tollase kursi järgi 7,5 miljonit krooni) konsultatsioonitasu vähetuntud kompaniile Hamilton Industrial Developments. Milline nõu riikliku litsentsi saamiseks maksis küll nii palju?

Veel aasta tagasi tundis maksuameti sisekontrolliosakond huvi, kust sai Eks­press andmeid Talleggi endise suuromaniku Ants Käsperi pärandi ümber toimunud maksuvaidluse kohta. Ega ometi amet leki? Vastus oli ülilihtne: alama astme kohtu otsusest. Kohtuotsused on Eestis täies ti avalikud.

Loomulikult kardab prokuratuur lekkimist. Sest siis peab asutus otsima info jagajat ja see segab uurimist või lausa peatab selle.

Osav tilgutamine on kõige kasulikum kahtlusalustele, praegusel juhul Villu Reiljanile, Ester Tuiksoole ja Toomas Annusele. Seejuures on see täiesti seaduslik, sest kahtlustatavat ei saa kriminaalmenetluse andmete avalikustamise eest karistada. Tema võib rääkida ja salaja lekitada nii palju, kui tahab.

Kui asi lõpuks kohtusse jõuab, saavad advokaadid püsti tõusta ja kuulutada, et normaalne õigusemõistmine on võimatu, sest kõik asjaolud on välja lekkinud ning meedia kohtualused ette süüdi mõistnud.

See pole ilmselt mitte ainult Laura Feldmanise, vaid ka peaprokurör ­Norman Aasa üks suurematest õudusunenägudest.